Hüppa sisu juurde

Tagalogikeelne kokkutulek Roomas – „suur perekondlik taaskohtumine”

Tagalogikeelne kokkutulek Roomas – „suur perekondlik taaskohtumine”

2015. aasta 24.–26. juulini toimus Itaalia pealinnas Roomas eriline kokkutulek. Seal, rohkem kui 10 000 kilomeetri kaugusel Filipiinidest, kus räägitakse tagalogi keelt, kogunesid tuhanded Jehoova tunnistajad tagalogikeelsele kokkutulekule.

Ühe arvestuse kohaselt elab praegu Euroopas üle 850 000 filipiinlase. Selle tulemusena on Euroopas umbes 60 Jehoova tunnistajate kogudust ja väiksemat gruppi, mis peavad tagalogikeelseid koosolekuid ning kuulutavad oma kogukonna filipiinlastele.

Roomas kogunesid kõik need kogudused ja grupid esimest korda nende oma emakeeles toimuvale kolmepäevasele kokkutulekule. Kõik 3239 kohalviibijat kuulasid põnevusega, kuidas Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige vend Mark Sanderson, kes teenis ka ise kunagi Filipiinidel, pidas igal kokkutuleku päeval lõpukõne.

„Otse minu südamesse”

Mis erinevus on sellel, kas inimene kuulab kokkutulekut oma emakeeles või mõnes teises keeles? „Ma saan küll ka inglise keelest väheke aru,” räägib üksikema Eva, „kuid tänu sellele, et see kokkutulek oli tagalogi keeles, jõudsid Piibli õpetused otse minu südamesse.” Et säästa raha reisimiseks oma kodust Hispaanias Itaaliasse, otsustasid Eva ja tema kaks last, et nad ei käi enam iga nädal väljas söömas, vaid teevad seda edaspidi vaid korra kuus. „See tasus end ära,” ütleb Eva, „sest sellel kokkutulekul sain ma kõigest aru!”

Jasmin, kes elab Saksamaal, palus töölt vabu päevi, et ta saaks minna kokkutulekule. „Aga just enne seda, kui ma lahkuma hakkasin,” jutustab ta, „öeldi mulle, et ma ikkagi ei saa minna, sest töö vajab tegemist. Ma jäin rahulikuks, tegin Jehoovale palve ning läksin ülemuse jutule. Me suutsime teha ümberkorraldusi nii, et ma sain siiski kokkutulekul osaleda. On uskumatu, et mul avanes võimalus olla koos kogu Euroopast tulnud filipiini vendade ja õdedega!”

Muidugi igatsevad paljud filipiinlased mitte ainult oma kodumaad, aga ka sõpru, kes on emigreerunud teistesse Euroopa osadesse. See kokkutulek aitas paljudel sellistel sõpradel saada taas kokku ja seekord vaimsete vendade-õdedena. (Matteuse 12:48–50.) Fabrice ütleb: „Nähes inimesi, keda ma tunnen, täitus mu süda rõõmuga!” Kokkutuleku lõpus hüüdis üks õde aina: „See on olnud suur perekondlik taaskohtumine!”