Kuigi nahkhiired näevad, tajuvad enamik nahkhiireliike pimedas oma ümbrust kajalokatsiooni abil. See tähendab, et nad teevad objektide kauguse kindlaks selle põhjal, kui kiiresti heli nende juurde tagasi jõuab. Näiteks suudavad mõned nahkhiired eristada sääske ja mardikat üksteisest nende tiivalöökide kiiruse järgi.

 Mõtteainet. Enamik nahkhiiri tekitab kõris rütmilist heli, mis väljub nende suu või sõõrmete kaudu. Oma suurte kõrvadega võtavad nad vastu erinevatelt objektidelt tagasipeegelduvat kaja. Selle abil suudavad nahkhiired enda peas ümbrusest 3D-kujutise luua. Nahkhiir suudab kindlaks määrata objekti asukoha, kõrguse ja kauguse isegi keset teiste nahkhiirte hääli.

 Nahkhiire kajalokatsioon peab olema ülitäpne, sest ainult ühe millisekundi suurune eksimus võib põhjustada 17 sentimeetri suuruse kõrvalekalde sihtmärgist. Mõningate uurijate arvates pole nahkhiirtel võimalik saavutada suuremat täpsust kui üks millisekund. Siiski näitavad katsed, et nahkhiirte kajalokatsiooni täpsus on 10 nanosekundit (0,00000001 sekundit), mis võimaldab neil kindlaks määrata objekti kauguse vähemalt ühe millimeetri täpsusega.

 Teadlased on pimedate jaoks välja töötanud elektroonilise valge kepi, mis võimaldab pimedal inimesel kajalokatsiooni abil oma ümbrust tajuda. Selle abil saab vältida isegi pea kõrgusel olevaid takistusi, näiteks puuoksi. Brian Hoyle ja Dean Waters, Batcane’i loojad, ütlevad: „Meie peamiseks inspiratsiooniallikaks oli nahkhiire imepärane kajalokatsioonivõime.“

 Mida sina arvad? Kas nahkhiire imepärane kajalokatsioonivõime arenes evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?