JEESUS KRISTUS polnud rikas ja tal polnud ka kõrget positsiooni. Tal ei olnud isegi oma kodu. Ometi on tema õpetused mõjutanud miljoneid. Kas aga Jeesus oli ajalooline isik? Mida ütlevad tema kohta nüüdisaja ning ka muistsed autoriteedid?

• Michael Grant, ajaloolane ja antiikaja ekspert, märkis: „Kui vaadelda uut testamenti nii nagu peaks – samasuguste kriteeriumide alusel, nagu me vaatleme teisi muistseid kirjutisi, mis sisaldavad ajaloolist materjali –, ei saa enam eitada Jeesuse ajaloolisust, nagu me ei eita ka paljude teist usku mõjukate isikute ajaloolisust, kelle olemasolu pole kunagi kahtluse alla seatud.”

• Rudolf Bultmann, uue testamendi professor, sõnas: „Kahtlus, kas Jeesus oli ajalooline isik, on täiesti alusetu ega isegi vääri ümberlükkamist. Ükski terve mõistusega inimene ei saa kahelda selles, et Jeesus oli selle ajaloolise liikumise taga, mille esimeseks avalduseks oli vanim [kristlaste] kogukond Palestiinas.”

• Will Durant, ajaloolane, kirjanik ja filosoof, kirjutas: „See, et mõned tavalised inimesed [evangeeliumikirjutajad] oleksid ühe sugupõlve jooksul suutnud välja mõelda nii vägeva ja köitva isiksuse, nii kõrge eetika ja nii vaimustava ettekujutuse inimeste vendlusest, oleks kaugelt uskumatum igast evangeeliumides kirjeldatud imest.”

• Albert Einstein, Saksamaal sündinud juudi rahvusest füüsik, märkis: „Ma olen juut, kuid mind kütkestab selle naatsaretlase särav isiksus.” Kui temalt küsiti, kas ta peab Jeesust ajalooliseks isikuks, vastas ta: „Kahtlemata! Mitte keegi ei saa lugeda evangeeliume, tundmata Jeesuse kohalolu. Tema isiksust on tajuda igas sõnas. Ükski müüt pole sedavõrd eluline.”

  „Mitte keegi ei saa lugeda evangeeliume, tundmata Jeesuse kohalolu.” (Albert Einstein)

Kõige üksikasjalikumalt on Jeesuse elu ja teenistus kirja pandud Piibli jutustustesse, mis on tuntud evangeeliumidena ja mis said oma nime nende kirjutajate Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese järgi. Lisaks mainivad Jeesust paljud varajased mittekristlikud allikad.

• TACITUS

  (Umbes 56–120 m.a.j.) Tacitust peetakse üheks Vana-Rooma silmapaistvamaks ajaloolaseks. Tema teos „Annaalid” käsitleb Rooma impeeriumi üht ajajärku, aastaid 14–68 m.a.j. (Jeesus suri aastal 33 m.a.j.) Tacitus kirjutas, et kui aastal 64 laastas Rooma linna suur tulekahju, peeti vastutavaks keiser Nerot. Tacituse sõnul aga süüdistas Nero kuulujuttudest lahtisaamiseks kristlasi. Tacitus jätkas: „Christus, kelle järgi neid [kristlasi] nii nimetati, kannatas keiser Tiberiuse ajal surmanuhtlust ühe meie maavalitseja Pontius Pilaatuse käe läbi.” („Annaalid”, XV, 44.)

• SUETONIUS

  (Umbes 69 – millalgi pärast 122 m.a.j.) Oma teoses „Keisrite elulood” kirjutab see rooma ajaloolane Rooma impeeriumi 11 esimese keisri valitsemise ajal toimunud sündmustest. Osas, mis räägib keiser Claudiusest, viitab ta Roomas toimunud juutide mässule, mille vallandasid tõenäoliselt vaidlused Jeesuse üle. (Apostlite teod 18:2.) Suetonius kirjutas: „Juudid, kes Chrestuse [Kristuse] õhutusel pidevalt rahutusi korraldasid, ajas ta [Claudius] Roomast välja.” („Jumalik Claudius”, XXV, 4.) Kuigi Suetonius süüdistas Jeesust vääralt rahutustele ässitamises, ei kahelnud ta tema olemasolus.

• PLINIUS NOOREM

  (Umbes 61–113 m.a.j.) See rooma kirjanik ja asevalitseja Bitüünias (praegu Türgi) kirjutas Rooma keiser Traianusele kristlaste kohtlemise asjus selles provintsis. Plinius ütles, et ta sundis kristlasi karistuse ähvardusel usust lahti ütlema. Ta selgitas: „Kõik need ..., kes hüüdsid minu etteütlemise järgi [pagan]jumalate poole ning ohverdasid viirukit ja veini sinu kujule, ... ja kes peale selle teotasid Kristust ..., arvasin ma heaks vabaks lasta.” (Plinius, „Kirjad”, X raamat, XCVI.)

•  JOSEPHUS FLAVIUS

  (Umbes 37–100 m.a.j.) See juudi preester ja ajaloolane teatab, et juudi ülempreester Hannas, kel oli ka poliitilist mõjuvõimu, „kutsus kokku sanhedrini [juudi kõrgeima kohtu] kohtunikud ja tõi nende ette mehe nimega Jaakobus, kes oli Kristuseks nimetatud Jeesuse vend”. („Juudi muinsused”, XX, 200.)

• TALMUD

  See juudi rabiinlike kirjutiste kogum, mis on dateeritud kolmandasse kuni kuuendasse sajandisse m.a.j, näitab, et isegi Jeesuse vaenlased tunnistasid tema olemasolu. Üks lõik sellest kirjutisest ütleb, et paasapühal „naatsaretlane Ješu [Jeesus] riputati üles,” mis on kooskõlas ajalooürikutega. (Babüloonia Talmud, „Sanhedrin” 43a, Müncheni kódex; vaata Johannese 19:14–16.) Teises kohas on kirjas: „Ärgu olgu meil sellist poega või õpilast, kes end avalikkuse ees häbistab nagu see naatsaretlane.” Nimetust naatsaretlane kasutati sageli Jeesuse kohta. (Babüloonia Talmud, „Berakot” 17b, allmärkus, Müncheni kódex; vaata Luuka 18:37.)

Evangeeliumides on kirjas Jeesuse elu ja teenistus ning need sisaldavad üksikasju inimeste, paikade ja aja kohta – usaldusväärse ajaloojutustuse tunnusjooni. Võtame näiteks Luuka 3:1, 2, mis aitab meil välja selgitada täpse aja, millal Jeesuse eelkäija Ristija Johannes alustas oma tegevust.

Luukas kirjutas: „Keiser Tiberiuse 15. valitsusaastal, kui Pontius Pilatus oli Juudamaa maavalitseja, Herodes Galilea valitseja, tema vend Filippus Iturea ja Trahhoniitisemaa valitseja ning Lüsaanias Abileene valitseja, kui peapreestriks oli Hannas ja ülempreestriks Kaifas, sai Sakariase poeg Johannes kõrbes Jumalalt sõnumi.” See üksikasjalik aruanne võimaldab meil kindlaks teha, et Johannes sai Jumalalt sõnumi aastal 29 m.a.j.

 Need seitse inimest, keda Luukas nimeliselt mainib, on ajaloolastele hästi tuntud. Tõsi küll, varem seadsid mõned kriitikud Pontius Pilatuse ja Lüsaaniase ajaloolisuse kahtluse alla, kuid nende arvamus oli ennatlik. On avastatud muistseid raidkirju, kus on nende kahe ametniku nimed, ning see kinnitab Luuka aruande õigsust. *

Küsimus Jeesuse ajaloolisuse kohta on oluline sellepärast, et tema õpetused on olulised. Näiteks õpetas Jeesus inimestele, kuidas elada õnnelikku ja rahuldust pakkuvat elu. * Lisaks tõotas ta, et tuleb aeg, mil kõikjal valitseb rahu ja elu on turvaline ning inimesed on ühendatud üheainsa maailmavalitsuse, „Jumala kuningriigi” alla. (Luuka 4:43.)

Nimetus „Jumala kuningriik” on sobilik, sest see maailmavalitsus väljendab Jumala ülemvõimu maa üle. (Ilmutus 11:15.) Jeesus tõi selle mõtte selgelt esile oma näidispalves, öeldes: „Meie Isa, kes sa oled taevas ... Sinu kuningriik tulgu. Sinu tahe sündigu ... maa peal.” (Matteuse 6:9, 10.) Mida Jumala kuningriigi valitsemine inimestele tähendab? Mõtle järgnevale.

• Sõjad ja tsiviilrahutused lõppevad. (Laul 46:8–11.)

• Kurjus, sealhulgas ahnus ja korruptsioon, kaob igaveseks ühes jumalatute inimestega. (Laul 37:10, 11.)

• Kuningriigi alamad rõõmustavad mõtteka ja rahuldust pakkuva töö üle. (Jesaja 65:21, 22.)

• Maakera ökosüsteem taastub täielikult ja maa kannab külluslikult vilja. (Laul 72:16; Jesaja 11:9.)

Mõned inimesed võivad pidada neid tõotusi pelgalt soovunelmaks. Ent kas pole soovunelm pigem inimtegevusele lootmine? Kaalu järgnevat. Hoolimata silmapaistvatele saavutustele hariduse, teaduse ja tehnika vallas, tunnevad tänapäeval miljonid inimesed tuleviku suhtes äärmist ebakindlust. Iga päev näeme tõendeid majanduslikust, poliitilisest ja religioossest rõhumisest ning ahnusest ja korruptsioonist. Tõepoolest, tuleb tõdeda, et inimeste valitsused on haledalt läbi kukkunud! (Koguja 8:9.)

Seega võib öelda, et küsimus Jeesuse ajaloolisuse kohta väärib meie tähelepanu. * Nagu ütleb 2. Korintlastele 1:19, 20: „Jumala tõotused, ükskõik kui palju neid on, on kõik tema [Kristuse] kaudu „jah”.”