Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui päike läks punaseks

Kui päike läks punaseks

Kui päike läks punaseks

AASTA 1783 suvel mähkusid põhjapoolkera laialdased alad mitmeks kuuks kummalisse põuasompu. Päike muutus veripunaseks, taimestik närtsis ja lugematul arvul inimesi suri. Arvestuste järgi nõudis see somp ainuüksi Prantsusmaal ja Inglismaal kümneid tuhandeid inimelusid. Paljud haigestusid – ilmselt oli neid väga suur hulk, sest põllumeestel oli raske leida inimesi, kes koristaksid ilmingust kahjustamata jäänud saaki.

Seda sompu on iseloomustatud kui „üht viimase aastatuhande tähelepanuväärsemat meteoroloogilist ja geofüüsikalist nähtust”. Kuid põhjust teadsid tol ajal vaid islandlased – leidis aset selline kohalik vulkaanipurse, mida asjatundjate sõnul tuleb ette üks kord mitme sajandi jooksul. Mõistagi sai kõige rohkem kannatada Island, kus arvestuste järgi kaotas elu 20 protsenti rahvastikust.

Laki lõhe purse

1783. aasta 8. juunil nägid Islandi lõunaosa Síða piirkonna elanikud esimesi pahaendelisi märke Laki lõhe purskest, nagu seda hakati kutsuma. Kuna see sündmus on dokumenteeritud paljude maade vaatlejate poolt, on teadlased saanud koostada kaardi vulkaanilise pilve liikumisteest päev päeva järel. Üks pealtnägijaist, Jón Steingrímsson Islandilt, teatas, et nägi põhja poolt laienevat „tumedat vinet”. Taevas pimenes ja maapind kattus peene tuhaga. Siis hakkas maa värisema ja vappuma. Ta märkis, et nädal hiljem „voolas Skaftá [jõe] kanjonist välja kohutav tulejõgi,” neelates endasse kõik, mis teele ette jäi. Steingrímsson dokumenteeris sündmust kaheksa kuu jooksul.

Selle erialaliselt määratletava mandrilise voogbasaldi purskega paiskus maakoore 27 kilomeetri pikkusest lõhest välja 15 kuupkilomeetrit laavat, mida on enam kui ühegi teadaoleva vulkaanipurske puhul. Lõõmava sulakivimi fontäänid purskusid sadade meetrite kõrgusele. Laava voolas 80 kilomeetri kaugusele lõhest, kattes 580-ruutkilomeetrise ala ning täites Skaftá jõe sängi.

Järgmisel aastal tappis Islandi nurmedele sadestunud tuhk ja toksilised kemikaalid enam kui 50 protsenti veistest ning umbes 80 protsenti hobustest ja lammastest. Kõikjal valitses nälg. Laki lõhest purskus arvestuste järgi ka 122 miljonit tonni vääveldioksiidi atmosfääri, kus sellest tekkis veeauruga reageerides umbes 200 miljonit tonni happelist aerosooli. *

Kaugele küündiv mõju

Tol suvel kandsid tuuled mürgiseid õhumasse väga kaugele. Suurbritannias ja Prantsusmaal rääkisid inimesed „eriskummalisest suitsuvinest”, millist mitte keegi elavatest ei mäletanud. Vastikult väävelhappe järele lõhnav sumu põhjustas hingamisteede haigusi, düsenteeriat, peavalu, silmade ja kurgu kipitust ning muid hädasid. Tihe vääveldioksiidi ja väävelhappe pilv külvas surma nii noorte kui vanade seas.

Saksamaalt teatati, et mürgise suitsu pilv hävitas ühe ööga Emsi jõe kallastel kasvavate puude lehestiku. Inglismaal aiavili närtsis ja lehed puudel kärbusid, otsekui oleks neid kõrvetatud. Samasuguseid teateid saabus Prantsusmaalt, Ungarist, Itaaliast, Hollandist, Rumeeniast, Skandinaaviast ja Slovakkiast. Keemilist sompu täheldati koguni kaugel Portugalis, Tuneesias, Süürias, Venemaal, Lääne-Hiinas ja Newfoundlandil.

Tõendid osutavad ka temperatuurimuutustele ajal, mil päikesekiired ei suutnud tungida läbi tugevalt saastunud atmosfääri. Aastal 1784 oli mandri-Euroopa temperatuur kaks kraadi külmem kui 18. sajandi teisel poolel keskmiselt. Islandil oli peaaegu viis kraadi külmem. Põhja-Ameerikas oli 1783/1784 aasta talv nii külm, et „piki Mississippit ... kuni Mehhiko laheni” ujusid jääpangad, nagu räägivad ülestähendused.

Mõned teadlased arvavad, et Loode-Alaska eskimote kauverakkide jõudmine väljasuremise äärele võib seonduda Laki purske põhjustatud näljahädaga. Puude aastaringidest on näha, et 1783. aasta suvi oli Alaskal 400 aasta külmim. Kauverakkide suulised pärimused räägivadki aastast, mil juunis lõppes soe aeg ning saabus erakordne külm ja nälg.

Laki ja nüüdismaailm

1783. aasta looduskatastroof on peaaegu unustusse vajunud. Osaliselt on asi selles, et katastroof toimus kaua aega tagasi, ning ka selles, et enamik läbielanutest ei mõistnud selle põhjust. Ent Islandil mäletatakse Laki purset kui suurimat looduskatastroofi maa ajaloos.

Mõningad pidasid seda loodusõnnetust Jumala nuhtluseks. Kuid Piibel ei toeta seda seisukohta (Jaakobuse 1:13). Jumal ei hävita valimatult häid ja kurje, sest „kõik tema teed on õiged” (5. Moosese 32:4). Tulevikus, kui Jumal sekkub inimeste ettevõtmistesse, leiab tema õiglus silmapaistval moel tõendamist. Piibli järgi on tal eesmärgiks kaotada kõik surma ja kannatuste põhjused, nende seas looduskatastroofid (Jesaja 25:8; Ilmutus 21:3, 4).

[Allmärkus]

^ lõik 7 Tänapäeval on vääveldioksiidist saanud tülikas õhusaastaja, mis põhjustab happevihmasid. Selline gaas tekib, kui põletatakse fossiilseid kütteaineid, nagu kivisüsi, gaas ja nafta.

[Pilt lk 14, 15]

Aerofoto Laki lõhest

[Pilt lk 14, 15]

Hõõguva laava fontään

[Pilt lk 15]

Satelliitpilt Islandist

[Piltide allikaviited lk 14]

Laavapurse: © Tom Pfeiffer; aerofoto: U.S. Geological Survey; satelliitfoto: Jacques Descloitres, MODIS Rapid Response Team, NASA/GSFC