Piibli seisukoht

Mida tähendab keerata ette teine põsk?

JEESUS KRISTUS lausus oma kuulsas mäejutluses: „Ärge hakake vastu sellele, kes kurja teeb, vaid kui keegi annab sulle laksu vastu paremat põske, siis keera talle ette ka teine” (Matteuse 5:39).

Mida ta sellega mõtles? Kas ta innustas kristlasi olema passiivsed ohvrid? Kas kristlastelt oodatakse, et nad vaikselt kannataksid ja keelduksid otsimast seaduslikku kaitset?

Mida Jeesus mõtles

Mõistmaks Jeesuse sõnu, tuleb võtta arvesse selle lause kaasteksti ja tema kuulajaid. Enne ülaltoodud mõtet mainis Jeesus nõuannet, mis oli neile Pühakirjast juba tuttav. Ta märkis: „Te olete kuulnud, et on öeldud: „Silm silma vastu ja hammas hamba vastu”” (Matteuse 5:38).

Salmid, millele Jeesus viitas, on kirjas 2. Moosese 21:24 ja 3. Moosese 24:20. On märkimisväärne, et vastavalt Jumala Seadusele rakendati neis kirjakohtades mainitud karistust „silm silma vastu” alles pärast seda, kui süüdlane oli andnud aru preestritele ja kohtumõistjatele, kes kaalusid asjaolusid ja seda, kuivõrd tahtlik see õiguserikkumine oli (5. Moosese 19:15–21).

Aja jooksul hakkasid juudid seda seadust moonutatult tõlgendama. 19. sajandil kirjutas Adam Clarke oma Piiblit selgitavas kommentaaris: „Näib, et juudid kasutasid seda seadust [silm silma vastu, hammas hamba vastu], et õigustada oma salavihast ja kättemaksuhimust ajendatud üleastumisi. Kättemaks oli sageli äärmuslik, nii et seda tasuti suurema kurjaga, kui algselt oli tulnud kogeda.” Pühakiri aga ei andnud õigust sellisteks julmadeks isiklikeks kättemaksutegudeks.

 Jeesuse mäejutluse õpetus, mis puudutab ’teise põse ette keeramist’, peegeldab Iisraelile antud Jumala Seaduse tegelikku vaimu. Jeesus ei mõelnud, et kui tema järelkäijatele lüüakse vastu üht põske, siis peaksid nad löögist uimasena laskma endale ka vastu teist põske lüüa. Piibliaegadel, nii nagu sageli ka tänapäeval, ei olnud sellise laksu eesmärk põhjustada füüsilist vigastust, vaid see oli solvang, millega taheti provotseerida teise vastureaktsiooni – vastasseisu.

Seega tahtis Jeesus ilmselt öelda, et kui inimene üritab sõnasõnalise laksuga – või torkava sarkasmiga – provotseerida teise inimesega vastasseisu, tuleks laksu saanul hoiduda samaga vastamast. Selle asemel peaks ta püüdma katkestada kurjale kurjaga tasumise nõiaringi (Roomlastele 12:17).

Jeesuse sõnad sarnanesid paljuski kuningas Saalomoni sõnadega „Ära ütle: „Nõnda nagu tema tegi minule, nõnda teen mina temale, ma tasun mehele ta tegu mööda!”” (Õpetussõnad 24:29). Niisiis keerab Jeesuse järelkäija teise põse ette selles mõttes, et ta ei luba vastasel sundida end temaga arveid klaarima (Galaatlastele 5:26).

Mida arvata enesekaitsest?

Teise põse ette keeramine ei tähenda, et kristlane ei kaitse end vägivaldsete ründajate eest. Jeesus ei tahtnud öelda, et me ei tohi eales end kaitsta, vaid et me ei peaks kunagi vastupealetungile asuma ega laskma end provotseerida kätte maksma. Kuigi meil on tark võimaluse korral alati taanduda, et hoiduda võitlusest, on siiski kohane võtta ette midagi enda kaitseks või otsida politsei abi, kui oleme langenud kuriteo ohvriks.

Jeesuse esimesed jüngrid järgisid sobivalt sama põhimõtet, kui kaitsesid oma seaduslikke õigusi. Näiteks apostel Paulus toetus tol ajal kehtinud õigussüsteemile, et kaitsta oma õigust täita Jeesuse käsku kuulutada, mille ta oli andnud oma järelkäijatele (Matteuse 28:19, 20). Kui Paulus koos misjonikaaslase Siilasega Filippis kuulutamas oli, arreteerisid võimud nad ja süüdistasid neid seaduserikkumises.

Paulust ja Siilast piitsutati avalikult ja nad heideti vanglasse, ilma et nende üle oleks isegi kohut mõistetud. Võimaluse avanedes kasutas Paulus oma õigusi Rooma kodanikuna. Kui võimud said kuulda Pauluse staatusest, hakkasid nad kartma võimalike tagajärgede pärast ning palusid Paulusel ja Siilasel sealt ilma tüli tekitamata lahkuda. Seega lõi Paulus „head sõnumit kaitstes ja seaduslikult kinnitades” pretsedendi (Apostlite teod 16:19–24, 35–40; Filiplastele 1:7).

Pauluse sarnaselt on Jehoova tunnistajad pidanud korduvalt taotlema kohtu kaudu õigust, et kaitsta oma kristlikku tegevust – seda ka maades, kus inimestele on üldiselt tagatud usuvabadus. Ka siis, kui asi puudutab kuritegu ja isiklikku turvalisust, ei oodata Jehoova tunnistajatelt, et nad keeraksid ette teise põse ehk kannataksid kahju end kaitsmata. Nad rakendavad enda kaitseks seaduslikke abinõusid.

Seega astuvad Jehoova tunnistajad kristlastena täiesti põhjendatult samme, et seista oma seaduslike õiguste eest, kuigi nad teavad, et sellistel meetmetel on sageli vähe tulemusi. Nii nagu Jeesus, usaldavad nad lõppkokkuvõttes sellised asjad Jumala kätte, olles kindlad, et ta tegutseb kõiki fakte arvesse võttes, ja et tema kättemaksus kajastub täiuslik õigus (Matteuse 26:51–53; Juuda 9). Tõelised kristlased hoiavad meeles, et kättemaks on Jehoova päralt (Roomlastele 12:17–19).

KAS SA OLED MÕELNUD?

● Millist teguviisi peaksid kristlased vältima? (Roomlastele 12:17)

● Kas Piibel keelab taotleda õigusabi, et end kaitsta? (Filiplastele 1:7)

● Millist kindlat usku väljendas Jeesus oma Isasse? (Matteuse 26:51–53)