MIKS peaks meile korda minema üks kunagine Rooma keiser? Neil, kes huvituvad religioonist, on ehk hea teada, et Constantinuse poliitilised ja religioossed manöövrid on mõjutanud paljude kirikute uskumusi ning tavasid kuni tänapäevani. Vaatame, mismoodi.

Aastal 313 valitses Constantinus Rooma impeeriumi lääneosa ning Licinius ja Maximinus valitsesid riigi idaosa üle. Constantinus ja Licinius tagasid usuvabaduse kõigile, kaasa arvatud kristlastele. Constantinus kaitses kristlust, kuna uskus, et see on tema impeeriumis ühendav jõud. *

Kui Constantinus nägi, millised suured erimeelsused kirikuid lõhestavad, oli ta šokeeritud. Soovides saavutada üksmeelt, püüdis ta kehtestada „õiged” usulised õpetused ja nõudis seejärel nende järgimist. Tema soosingu võitmiseks pidid piiskopid tegema õpetuslikes küsimustes järeleandmisi, kuid vastutasuks vabastas Constantinus nad riiklikest koormistest, võttis enda kaitse alla ja toetas neid heldekäeliselt. Ajaloolane Charles Freeman ütleb: „„Õigete” kristlike õpetuste vastuvõtmine ei tähendanud  mitte ainult pääsu taevasse, vaid ka suuri rikkusi maa peal.” Vaimulikest said olulised kaasarääkijad ilmalikes asjades. „Kirik sai endale kaitsja, kuid samas ka isanda,” sõnab ajaloolane Arnold Jones.

Constantinuse ja piiskoppide liidu tagajärjel tekkis religioon, mille õpetused olid osaliselt kristlikud ja osaliselt paganlikud. See pole sugugi üllatav, sest keisri eesmärk oli religioosne pluralism, mitte religioosse tõe otsimine. Ta oli ju ikkagi paganliku impeeriumi valitseja. Soovides olla meele järele nii kristlastele kui ka paganatele, „käitus ta teadlikult ebamääraselt” ning see hoiak ilmnes kogu tema valitsemisviisis, nagu kirjutas üks ajaloolane.

Enda sõnutsi võitles Constantinus kristluse eest, ometi oli ta tihedalt seotud paganliku usuga. Näiteks tegeles ta astroloogia ja ennustamisega — okultsete tegevustega, mille Piibel hukka mõistab (5. Moosese 18:10—12). Constantinuse triumfikaarel Roomas on kujutatud teda ohverdamas paganlikele jumalustele. Peale selle austas ta päikesejumalat, lastes vermida müntidele selle kuju ja propageerides selle kummardamist. Elu lõpupoole lubas Constantinus väiksesse linna Umbrias Itaalias tema ja ta pere auks koguni templi ehitada ning määrata seal ametisse preestrid.

Constantinus lasi end ristida vahetult enne oma surma aastal 337. Paljud õpetlased usuvad, et ta viivitas ristimisega, kuna tahtis hoida nii kristlaste kui ka paganate toetust. Loomulikult tekitavad Constantinuse elukäik ja hiline ristimine küsimusi selles osas, kas tema usk Kristusesse oli siiras. Üks on aga kindel: Constantinuse seadustatud kirikust sai mõjuvõimas poliitiline ja religioosne üksus, mis pööras selja Kristusele ja sulandus maailmaga. Jeesus ütles oma järelkäijate kohta: „Nad ei kuulu maailma, nii nagu mina ei kuulu maailma” (Johannese 17:14). Sellest ilmalikuks muutunud kirikust sai alguse lugematu hulk usuvoole.

Kuidas kõik see meid puudutab? Meil ei tuleks ühegi kiriku õpetusi uskuda pimesi, vaid me peaksime neid kõrvutama Piibliga (1. Johannese 4:1).