KUJUTLE, et oled kristlane esimesel sajandil. Sinu kogudus on saanud just kirja apostel Pauluselt. Kirja ettelugemist kuulates paned tähele, et Paulus tsiteerib tihti „pühi tekste” ehk Piibli heebreakeelset osa. (2. Timoteosele 3:15.) Sa mõtled endamisi, et tahaks ise jälgida neid tekste, mida ta tsiteerib. Kuid see ei olegi nii lihtne. Miks?

Mõtle, millised nägid välja pühade tekstide käsikirjad, mida Pauluse ajal kasutati. Üht neist võid näha pildil. See on katkend Surnumere äärest leitud Jesaja raamatu kirjarullist. Mida sa märkad? Tekst on pandud kirja katkematute ridadena, ilma ühegi kirjavahemärgita. Pole ka ühtki meile tavalist peatüki- ega salminumbrit.

Piibli kirjutajad ei jaganud oma sõnumit peatükkideks ega salmideks. Nad panid lihtsalt kirja terve Jumalalt saadud sõnumi, nii et lugejani jõuaks kogu info, mitte vaid killukesed sellest. Kas ei sooviks sinagi sama, kui saad tähtsa kirja kallilt inimeselt? Sa loed läbi kogu kirja, mitte vaid jupikesi sellest.

Siiski tekitas peatükkide ja salmide puudumine probleemi. Paulus sai oma tsitaate sisse juhatada vaid sõnadega „nagu on kirjutatud” või ka näiteks „Jesaja [on] ennustanud”. (Roomlastele 3:10; 9:29.) Neil, kes polnud kõigi pühade tekstidega just väga tuttavad, oli tsitaate keeruline üles leida.

Pealegi polnud need pühad tekstid vaid üks lihtne sõnum Jumalalt. Esimese sajandi lõpuks koosnesid need 66 raamatust. Seepärast on enamik tänapäeva piiblilugejaid rõõmsad, et Piibel on jaotatud peatükkideks ja salmideks. See aitab neil leida konkreetset teavet, nagu näiteks Pauluse kirjades olevaid paljusid tsitaate.

Võib-olla tahad sa teada, kes jaotas piibliraamatud osadeks.

Piibli jagas peatükkideks inglise vaimulik Stephen Langton, kellest sai hiljem Canterbury peapiiskop. Ta tegi seda 13. sajandi algupoolel, mil ta oli õpetaja Pariisi Ülikoolis Prantsusmaal.

Enne Langtonit olid õpetlased katsetanud erinevaid mooduseid Piibli jagamiseks väiksemateks osadeks või peatükkideks. Tõenäoliselt tegid nad seda peamiselt selleks, et oleks kergem piiblikohtadele viidata. Kujutle, kui palju hõlpsam oleks neil olnud leida üles mingit piibliteksti, kui oleks pidanud läbi otsima vaid ühe peatüki, selle asemel et lapata läbi kogu raamatut, nagu näiteks Jesaja raamatut oma 66 peatükiga.

Lahenduseni jõudmine aga polnudki nii lihtne. Õpetlased olid loonud mitu erinevat ja kokkusobimatut süsteemi. Näiteks Markuse evangeelium oli ühe süsteemi järgi jagatud praeguse 16 peatüki asemel ligi 50 peatükiks. Langtoni-aegses Pariisis oli õpilasi paljudest maadest ning nad võtsid igaüks kaasa oma Piibli. Õpilased ja õpetajad ei saanud üksteise viidetest aru. Miks? Sest peatükkide  jaotus nende käsikirjades lihtsalt ei ühtinud omavahel.

Seepärast töötas Langton välja uue peatükkide süsteemi. Ühe Piibli ajalugu käsitleva raamatu sõnul „võtsid lugejad ja kirjutajad selle omaks” ning see „levis kiiresti üle Euroopa”. („The Book – A History of the Bible”.) Enamikus Piiblites ongi tänapäeval kasutusel see peatükkide nummerdamise süsteem.

Umbes 300 aastat hiljem, 16. sajandi keskpaiku, tegi tunnustatud prantsuse trükkal ja õpetlane Robert Estienne asja veelgi lihtsamaks. Tema eesmärk oli Piibli uurimist populariseerida. Ta mõistis, kui tark oleks võtta kasutusele ühtne süsteem, kus Piibel oleks nummerdatud nii peatükkideks kui ka salmideks.

Estienne ei olnud esimene, kes tuli mõttele jagada Piibli tekst salmideks. Seda oli tehtud juba enne teda. Sajandeid varem olid juudi ümberkirjutajad jaganud kogu Piibli heebrea osa, niinimetatud vana testamendi, salmideks, kuid mitte peatükkideks. Nii nagu varem peatükkideks jagamisel, polnud ka salmideks jagamisel ühtset süsteemi.

Estienne jagas Piibli kreekakeelse osa ehk nõndanimetatud uue testamendi peatükid salmideks ning ühtlustas olemasoleva heebrea osa oma uue süsteemiga. Aastal 1553 andis ta välja esimese tervikpiibli (prantsuse keeles) peaaegu samasuguse peatükkide ja salmide nummerdusega, nagu on kasutusel enamikus Piiblites tänapäeval. Mõned olid tema töö suhtes kriitilised. Nad väitsid, et salmid killustavad Piibli teksti liialt ja muudavad selle eraldiseisvateks mõteteks. Estienne’i süsteemi aga võtsid kiiresti kasutusele ka teised trükkalid.

See tundub nii lihtne idee – nummerdada Piibel peatükkideks ja salmideks. Nii saab iga piiblisalm ainulaadse „aadressi”. Tõsi, peatükkideks ja salmideks jagamine pole Jumala inspireeritud ning põhjustab vahel Piibli tekstis kummalist jagunemist. Siiski teeb see meile lihtsamaks määrata kindlaks tsitaatide asukohta ning märkida ära või jagada teistega salme, millel on meie jaoks eriline tähendus – täpselt nii, nagu märgime mõnes dokumendis või raamatus ära väljendeid või fraase, mida tahame kindlasti meeles pidada.

Kuigi peatükkide ja salmide jaotus teeb meie lugemise mugavaks, tuleb meil siiski alati meeles hoida, et tähtis on näha suurt pilti – mõista kogu Jumala antud sõnumit. Tee endale harjumuseks lugeda ka konteksti, mitte vaid üksikuid salme. Nii tehes võid aina enam õppida tundma kõiki „pühi tekste, mis võivad anda sulle tarkust pääste saamiseks”. (2. Timoteosele 3:15.)