Empaatiat on defineeritud kui võimet mõista kellegi teise tundeid või läbielamisi, pannes end teise olukorda. Psühholoog dr Rick Hanson ütleb, et empaatia on meil lausa veres.

MÕTTEAINET. Empaatiavõimes ei leidu inimesele looduses võrdset. Miks me suudame olla empaatilised? Piibel ütleb, et Jumal lõi inimese enda sarnaseks. (1. Moosese 1:26.) Me oleme loodud Jumala sarnaseks selles mõttes, et suudame jäljendada tema isiksust ja nõnda teatud määral ilmutada tema häid omadusi. Seega, kui empaatia ajendab inimesi teiste eest hoolitsema, jäljendavad nad oma kaastundliku Jumala Jehoova empaatiat. (Õpetussõnad 14:31.)

Jumal on meie vastu empaatiline ja talle ei meeldi sugugi näha meid kannatamas. Mida tundis Jumal näiteks vanaaja iisraellaste vastu, kes pidid taluma ränka orjapõlve Egiptuses ja seejärel 40 aastat kõrbes ringi rändama? Piiblis öeldakse: „Kõik, mis vaevas neid, vaevas ka teda.” (Jesaja 63:9.) Pane tähele, et Jumal polnud lihtsalt teadlik nende raskest olukorrast, ta ka tundis nende valu. Jumal ütles: „Kes puudutab teid, puudutab minu silmatera.” (Sakarja 2:8.) Kui teised teevad meile haiget, tunneb ka tema valu.

Piibel kinnitab meile, et isegi siis, kui me ise end hukka mõistame ja leiame, et me pole väärt seda, et Jumal meile kaasa tunneks, „tunneb Jumal meid paremini kui me ise ning ta teab kõike”. (1. Johannese 3:19, 20.) Jumal on täiesti teadlik sellest, milline on meie olukord, mida me mõtleme ja tunneme. Ta on meie vastu empaatiline.

 Pühakiri kinnitab meile

• „Sa hüüad ja Jehoova vastab sulle, sa hüüad appi ja ta ütleb: „Siin ma olen!”” (JESAJA 58:9)

• „Sest ma tean, mis mõtteid ma teie kohta mõtlen, need on rahu, mitte õnnetuse mõtted, et teil oleks hea tulevik ja lootus, lausub Jehoova. Siis te hüüate mind ning tulete ja palvetate minu poole ja ma kuulan teid.” (JEREMIJA 29:11, 12)

• „Kogu mu pisarad oma nahklähkrisse. Eks ole need kirjas su raamatus?” (LAUL 56:8)

Kas teadmine, et Jumal on meie vastu empaatiline, aitab meil raskustega toime tulla? Vaadelgem Maria läbielamisi.

„Kui kaotasin oma 18-aastase poja pärast tema kaheaastast võitlust vähiga, tundsin sõnulkirjeldamatut valu ning mulle tundus, et elu on raske ja ebaõiglane. Olin Jehoova peale vihane, et ta ei sekkunud ega teinud mu poega terveks.

Kuus aastat hiljem avasin oma südame ühele armsale ja kaastundlikule sõbrale minu kogudusest. Rääkisin talle, et mulle tundub, nagu Jehoova ei armastaks mind. Kui see õde oli mind mitu tundi ilma vahele segamata kuulanud, tsiteeris ta üht piiblisalmi, mis mind sügavalt puudutas. See oli 1. Johannese 3:19, 20, mis ütleb, et Jumal tunneb meid „paremini kui me ise ning ta teab kõike”. Ta selgitas, et Jehoova mõistab meie südamevalu.

Sellest hoolimata oli mul raske oma vihast lahti lasta. Siis aga lugesin piiblisalmi Laul 94:19, mis ütleb: „Kui mure mind enda alla mattis, siis sa trööstisid ja rahustasid mind.” Tundsin, et need salmid on kirjutatud just mulle! Oli väga kosutav viimaks Jehoovaga oma südamevalust rääkida, teades, et ta kuulab ja mõistab mind.”

On tõesti lohutav teada, et Jumal mõistab meid ja tunneb meile kaasa! Ent miks on maailmas ikkagi nii palju kannatusi? Kas seetõttu, et Jumal karistab meid meie väärtegude eest? Kas Jumal võtab midagi ette, et teha kannatustele lõpp? Neid küsimusi arutatakse järgmistes artiklites.