NEED sõnad ütles Taavet kord ühele naisele, kellega ta teed ristusid. Selle naise nimi oli Abigail. Miks Taavet Abigaili niimoodi ülistas ja mida on meil sellelt naiselt õppida?

Taavet kohtus Abigailiga siis, kui ta põgenes kuningas Sauli eest. Abigail oli abielus jõuka mehe Naabaliga, kes pidas Juuda mägises lõunaosas suuri lamba- ja kitsekarju. Taavet oma meestega oli olnud otsekui „kaitsev müür” Naabali karjuste ja loomakarjade ümber. Millalgi saatis Taavet Naabali juurde oma käskjalad paluma temalt nii palju toitu, kui tal on võimalik anda. (1. Saam. 25:8, 15, 16.) See polnud sugugi ebamõistlik palve, kui mõelda, mida kõike Taavet oma meestega oli Naabali heaks teinud.

Ent Naabal, kelle nimi tähendab „rumal”, käitus selles olukorras oma nime vääriliselt. Ta vastas Taaveti palvele järsult ja üleolevalt ning keeldus teda aitamast. Seepeale tahtis Taavet Naabalile tema solvangute eest koha kätte näidata. Naabal ja tema kodakondsed pidid niisuguse rumaluse eest veel maksma! (1. Saam. 25:2–13, 21, 22.)

Kui Abigail mõistis, millised kohutavad tagajärjed võivad olla Taaveti tormakusel, otsustas ta julgelt sekkuda. Ta pöördus Taaveti poole lugupidavalt ja pani teda mõtlema oma suhetele Jehoovaga. Samuti tõi Abigail tulevasele kuningale ja tema meestele rohkesti toidukraami. Pärast vestlust Abigailiga mõistis Taavet, et Jehoova oli selle naise saatnud ja nõnda hoidnud teda kurja tegemast. Taavet sõnas Abigailile: „Ole õnnistatud oma arukuse pärast! Ole sa õnnistatud, et takistasid mind täna veresüüsse sattumast.” (1. Saam. 25:18, 19, 23–35.)

Ilmselt ei taha keegi meist olla nagu Naabal. Me soovime olla tänulikud kõige eest, mida meie heaks on tehtud. Peale selle, kui märkame, et olukord on minemas pingeliseks, oleks meil hea teha omalt poolt kõik selle leevendamiseks. Tõenäoliselt tunneme samamoodi nagu laulukirjutaja, kes ütles Jumalale: „Anna mulle kainet mõistust ja teadmisi.” (Laul 119:66.)

Teised inimesed võivad meie arukust tähele panna. Ja isegi kui nad seda otse välja ei ütle, võivad nad mõelda umbes nii nagu Taavet, kes lausus: „Ole õnnistatud oma arukuse pärast!”