Lugejad küsivad

Kas loodusõnnetused on Jumala karistus?

Jumal ei kasuta loodusõnnetusi, et inimesi karistada. Ta pole seda kunagi teinud ega tee ka tulevikus. Miks võib nii öelda? Sest kirjakohas 1. Johannese 4:8 öeldakse, et „Jumal on armastus”.

Jumala teod on ajendatud armastusest. Armastus ei põhjusta kannatusi süütutele inimestele, ütleb ju Piibelgi, et „armastus ei tee ligimesele kurja” (Roomlastele 13:10). Lisaks on kirjakohas Iiob 34:12 mõte, et „Jumal ei tee ülekohut”.

On tõsi, et Piibel kuulutas ette meie ajaks katastroofe, näiteks „suuri maavärisemisi” (Luuka 21:11). Kuid see ei tähenda, et Jehoova oleks süüdi selles, millist kahju need tekitavad, nagu ka meteoroloog pole süüdi selles, millist kahju tekitab tema ennustatud taifuun. Kui aga Jumal ei põhjusta kannatusrikkaid loodusõnnetusi, mis neid siis põhjustab?

Piibel annab teada, et „kõik maailm on tigeda [Kurat-Saatana] võimuses” (1. Johannese 5:19). Saatan on oma mässulise teguviisiga olnud inimese tapja inimkonna algusest saadik kuni praeguse ajani (Johannese 8:44). Ta peab inimelu odavaks, väärtusetuks. Kuna ta ise juhindub isekatest ambitsioonidest, pole mingi ime, et ta on loonud ülemaailmse maailmakorra, kus lokkab isekus. Tänapäeva maailm vaatab läbi sõrmede sellele, kui kaitsetuid inimesi ekspluateeritakse, nii et nad on sunnitud elama ohupiirkonnas, mida võib iga hetk tabada looduskatastroof või siis inimeste põhjustatud õnnetus (Efeslastele 2:2; 1. Johannese 2:16). Seega on mõningate inimkannatuste taga hoopis kasuahned inimesed (Koguja 8:9). Miks võib nii väita?

Üllatavalt paljud õnnetused on vähemalt osaliselt inimeste põhjustatud. Mõtle näiteks, millised hädad tabasid orkaani tõttu üleujutatud New Orleansi elanikke USA-s, või kuidas mudalaviinid lömastasid maju Venezuela rannikumägedes. Neil ja teistel puhkudel põhjustasid loodusnähtused, nagu tuul ja vihm, sellist hävingut suuresti seetõttu, et keskkonnatingimustega polnud arvestatud, majad olid kehvalt ehitatud, planeerimisel oli vigu tehtud, hoiatavaid märke oli ignoreeritud ning haldusjuhid olid olnud oma töös saamatud.

Mõtle Piibli aegadel toimunud õnnetustele. Jeesuse päevil kukkus ühtäkki torn kokku, mis nõudis 18 inimelu (Luuka 13:4). Selle õnnetuse võis põhjustada inimlik eksitus, „aeg ja juhus” või mõlemad korraga, kuid me võime olla kindlad selles, et Jumal ei mõistnud seeläbi kellegi üle kohut (Koguja 9:11, UM).

Kas Jumal on üleüldse kunagi põhjustanud mingi õnnetuse? On küll, kuid erinevalt looduskatastroofidest või inimese põhjustatud õnnetustest olid need valikulised, täitsid oma kindla eesmärgi ning esinesid haruharva. Selle näitena võib tuua patriarh Noa aegse ülemaailmse veeuputuse ning Loti päevade Soodoma ja Gomorra linnade hävitamise (1. Moosese 6:7–9, 13; 18:20–32; 19:24). Mõlemal korral mõistis Jumal kohut parandamatult kurjade inimeste üle ja hävitas nad, kuid jättis elama tema silmis õiglased inimesed.

Tõsiasi on see, et Jehoova Jumal suudab, soovib ja tal on ka vägi lõpetada kõik kannatused ning vabastada inimesed looduskatastroofide tagajärgedest. Laul 72:12 ennustas Jumala ametissemääratud kuninga Jeesus Kristuse kohta: „Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest!” (Laul 72:12).