Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

NÕUANDEID ÕNNELIKUKS PEREELUKS

Kuidas suhelda teismelisega ilma tülitsemata?

Kuidas suhelda teismelisega ilma tülitsemata?

„14-aastaselt hakkas mu tütar mulle vastu rääkima. Kui kutsusin teda õhtust sööma, vastas ta: „Ma söön siis, kui tahan.” Kui küsisin, kas ta on oma toa ära koristanud, kostis ta: „Ära käi mulle närvidele!” Nii mõnelgi korral tõstsime üksteise peale häält.” (MAKI, JAAPAN) *

Teismeeas laps võib nii su vanemlikud oskused kui ka kannatlikkuse viimseni proovile panna. „Kui tütar ei kuula mu sõna, ajab see mul närvi mustaks,” lausub 14-aastase tütre ema Maria Brasiiliast. „Läheme endast nii välja, et karjume üksteise peale.” Carmela Itaaliast on kogenud sama, ta sõnab: „Mul on pojaga alati tulised sõnasõjad. Üldjuhul lõppevad need sellega, et ta sulgub oma tuppa.”

Miks tunduvad mõned teismelised nii vaidlushimulised? Kas süüdi on nende sõbrad? Võib-olla. Piibel ütleb, et kaaslased avaldavad meile suurt mõju, kas siis head või halba (Õpetussõnad 13:20; 1. Korintlastele 15:33). Peale selle sisendab enamik noortele mõeldud meelelahutusest neile arusaama, et mässamine ja lugupidamatus on nende vanuses täiesti vastuvõetavad.

Ent on ka muid tegureid, millega tuleks arvestada. Kui mõista, kuidas need su teismelist last mõjutavad, polegi seda nii raske teha. Toome mõne näite.

ARENEB „MÕTLEMISVÕIME”

Apostel Paulus kirjutas: „Kui ma olin pisike laps, siis ma rääkisin nagu pisike laps, mõtlesin nagu pisike laps, arutlesin nagu pisike laps; aga nüüd, kus ma olen saanud meheks, olen ma jätnud kõrvale selle, mis on iseloomulik pisikesele lapsele” (1. Korintlastele 13:11). Paulus toob hästi välja selle, et lapsed ja täiskasvanud mõtlevad erinevalt.

Laste mõttemaailm kipub olema konkreetne, must-valge. Täiskasvanud aga oskavad tavaliselt mõelda abstraktsemalt ja sügavamalt, kui neil tuleb jõuda mingi järelduseni või langetada otsus. Nad mõtlevad tõenäolisemalt sellele, millised eetilised küsimused on asjaga seotud ja kuidas nende teod võiksid teisi mõjutada. Täiskasvanud on harjunud sel viisil mõtlema, kuid teismelistele on see midagi uut.

Piibel õhutab noori arendama „otsustusvõimet” (Õpetussõnad 1:4). Õigupoolest ergutab Piibel kõiki kristlasi oma „mõtlemisvõimet” kasutama (Roomlastele 12:1, 2; Heebrealastele 5:14). Kuna teismelise arutlusoskus alles kujuneb, võib ta hakata sinuga vaidlema, ja seda isegi näiliselt tühise asja üle. Samuti võib ta avaldada arvamust, mis ei pruugi tõele vastata (Õpetussõnad 14:12). Kuidas võiksid sellises olukorras teismelisega asja üle arutleda, mitte vaidlema hakata?

PROOVI JÄRGMIST. On täiesti võimalik, et su teismeeas laps püüab lihtsalt kasutada oma äsjaavastatud arutlusoskust, mitte ei ürita oma seisukohast põikpäiselt kinni hoida. Et saada teada, mida ta asjast tegelikult arvab, kiida teda esmalt tema mõtete eest. („Mulle meeldib, kuidas sa arutled, kuigi ma ei pruugi kõigi mõtetega nõus olla.”) Seejärel aita tal oma mõtteviisi analüüsida. („Kas sinu arvates kehtib see, mida sa ütlesid, igas olukorras?”) Sinu üllatuseks võib noor oma seisukohtade üle järele mõeldes neid muuta.

Hoiatuseks olgu öeldud, et kui vestled oma lapsega, siis ära arva, et sinu sõna peab alati peale jääma. Isegi kui tundub, et räägid kurtidele kõrvadele, annab teie vestlus noorele ilmselt rohkem mõtteainet, kui sa arvatagi oskad või kui tema on nõus möönma. Ära üllatu, kui mõne päeva pärast on teismeline sinu mõtetega päri ja isegi peab neid enda omaks.

„Vahel tülitsesime pojaga väikeste asjade pärast, näiteks et ta raha ei raiskaks ega kiusaks oma väikest õde. Kuid enamasti näis ta lihtsalt ootavat, et ma küsiksin, millest ta mõtleb, ja oleksin tema suhtes mõistvam ning ütleksin: „Või nii on lood” või „Ma saan aru, mida sa mõtled”. Tagantjärele mõeldes saan aru, et kui oleksin nii toiminud, oleksid paljud tülid jäänud olemata.” (Kenji, Jaapan)

KUJUNEVAD SEISUKOHAD

Targad vanemad loovad õhkkonna, kus teismelised räägivad oma mõtetest meeleldi

Lapsevanema üks suurimaid ülesandeid on valmistada noort ette päevaks, kui ta lahkub kodunt ja hakkab elama iseseisvat elu (1. Moosese 2:24). Selle protsessi käigus kujuneb välja noore isikupära: tema iseloomujooned, uskumused ja väärtushinnangud. Kui kindlate põhimõtetega noorele avaldatakse survet vääralt käituda, ei mõtle ta pelgalt oma teo tagajärgedele. Ta mõtleb ka sellele, milline ta tahab olla. Mida ta elus tähtsaks peab? Kuidas käituks selles olukorras keegi, kellel on temaga samasugused põhimõtted? (2. Peetruse 3:11.)

Piibel räägib noorest põhimõttekindlast mehest Joosepist. Näiteks siis, kui Pootifari naine tahtis temaga seksuaalvahekorras olla, vastas Joosep: „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” (1. Moosese 39:9). Kuigi Jumal ei olnud veel andnud iisraellastele seadust, mis oleks keelanud abielurikkumise, mõistis Joosep Jumala seisukohta selles küsimuses. Ta sõnad „kuidas tohiksin” annavad aimu sellest, et ta oli Jumala seisukoha omaks võtnud (Efeslastele 5:1).

Ka sinu teismeeas lapsel kujunevad välja oma seisukohad. Tegelikult on see väga hea, kuna kindlad põhimõtted aitavad tal tulla toime kaaslaste survega ja neile vastu seista (Õpetussõnad 1:10—15). Kuid selsamal põhjusel võib ta hakata ka sulle vastu. Mida võiksid sellises olukorras teha?

PROOVI JÄRGMIST. Selle asemel et laskuda vaidlusse, püüa tema seisukohta oma sõnadega korrata. („Kas ma saan sinust õigesti aru, et ...?”) Seejärel esita talle küsimusi. („Miks sa nii arvad?”) Õhuta teismelist oma mõtteid avaldama, lase tal selgitada oma seisukohti. Kui erimeelsus on vaid eelistuse, mitte õige-vale küsimus, näita noorele, et oled valmis pidama lugu ta arvamusest, isegi kui sa ei ole temaga päris sama meelt.

See, et noorel kujunevad välja isiksus ja väärtushinnangud, on igati normaalne ja kasulik. Ütleb ju Piibel, et kristlased ei tohiks sarnaneda pisikeste lastega, keda pillutatakse nagu lainetel ja veetakse siia-sinna igas õpetusetuules (Efeslastele 4:14). Niisiis lase noorel oma seisukohti kujundada ja koguni julgusta teda seda tegema.

„Kui annan tütardele mõista, et olen valmis neid kuulama, on nad varmamad ka minu arvamusega arvestama, isegi kui see erineb nende omast. Püüan jälgida, et ma ei suruks neile oma mõtteviisi peale, vaid laseksin neil ise oma seisukohti kujundada.” (Ivana, Tšehhi)

OLE JÄRJEKINDEL, KUID MÕISTLIK

Väikeste laste sarnaselt on ka teismelised õppinud mõnest asjast korduvalt rääkima lootuses vanemad ära tüüdata. Kui seda tuleb teie peres tihti ette, siis ole valvas. Olgugi et noore nõudmistele järeleandmine võib tuua hetkelist kergendust, õpetab see talle, et vaieldes saab ta alati oma tahtmise. Mis oleks abiks? Järgi Jeesuse nõuannet: „Teie öeldud „jah” olgu „jah” ning teie „ei” olgu „ei”” (Matteuse 5:37). Teismelised ei kipu sinuga nii palju vaidlema, kui teavad, et oled järjekindel.

Samas ole mõistlik. Näiteks lase noorel selgitada, miks ta leiab, et mingis olukorras peaks tema kojutulekuaega muutma. Sellisel juhul ei anna sa järele tema survele, vaid juhindud Piibli soovitusest: „Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele” (Filiplastele 4:5).

PROOVI JÄRGMIST. Arutage koos perega noore kojutulekuaega ja teisi koduseid reegleid. Ole valmis kuulama ja kõiki tegureid kaaluma, enne kui teed otsuse. „Noor peaks tundma, et vanemad on valmis tema soovile vastu tulema, kui see ei lähe Piibli põhimõtetega vastuollu,” soovitab pereisa Roberto Brasiiliast.

Muidugi pole ükski vanem täiuslik. Piibel ütleb: „Me kõik ju komistame tihti” (Jaakobuse 3:2). Kui tunned, et oled tülis kasvõi osaliselt süüdi, ole valmis vabandust paluma. Oma eksimuste tunnistamine on märk alandlikkusest ja sellega annad sa oma teismeeas lapsele head eeskuju.

„Pärast ühte tüli, kui olin maha rahunenud, palusin pojalt vabandust, et ma niimoodi plahvatasin. See aitas ka temal maha rahuneda ja tal oli kergem mind kuulata.” (Kenji, Jaapan)

^ lõik 3 Nimesid on muudetud.

KÜSI ENDALT:

  • Kas ka mina olen kuidagi tülisid tagant õhutanud?

  • Kuidas võivad selles artiklis toodud mõtted aidata mul oma teismeeas last paremini mõista?

  • Mida teha, et suhelda teismelisega ilma tülitsemata?