Iiob 2:1–13
2 Siis tuli päev, mil Jumala pojad+ kogunesid Jehoova ette,+ ning ka Saatan tuli nende sekka ja seisis Jehoova ette.+
2 Jehoova küsis Saatanalt: „Kust siis sina tuled?” Saatan vastas Jehoovale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”+
3 Seepeale ütles Jehoova Saatanale: „Kas sa oled pannud tähele mu teenijat Iiobit? Teist temasugust maa peal ei ole. Ta on õige mees, igapidi laitmatu,+ kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kõvasti kinni oma laitmatusest,+ ehkki sa kihutad mind tema vastu,+ et ma ta ilma põhjuseta hävitaksin.”
4 Saatan vastas Jehoovale: „Nahk naha vastu!* Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on.
5 Kui sa sirutad oma käe ja puudutad tema luud ja liha, siis neab ta sind näkku!”+
6 Siis ütles Jehoova Saatanale: „Ta on sinu käes. Ära ainult võta temalt elu!”
7 Seejärel läks Saatan Jehoova juurest ära ja lõi Iiobit valusate paisetega*+ pealaest jalatallani.
8 Iiob võttis potikillu, millega end kratsida, ja istus tuhas.+
9 Siis ütles ta naine temale: „Kas sa ikka veel hoiad kinni oma laitmatusest? Nea Jumalat ja sure!”
10 Iiob aga vastas talle: „Sa räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga halba mitte?”+ Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.+
11 Iiobit tabanud õnnetustest kuulsid ka kolm tema tuttavat: teemanlane Eliifas,+ suhiit+ Bildad+ ja naamalane Soofar.+ Nad tulid igaüks oma kodupaigast ning said kokku, et minna Iiobile kaastunnet avaldama ja teda lohutama.
12 Kui nad teda eemalt nägid, ei tundnud nad teda äragi. Nad hakkasid valjult halama, käristasid oma riided lõhki ning viskasid tuhka õhku ja endale pea peale.+
13 Seejärel istusid nad koos temaga maas seitse päeva ja seitse ööd. Ükski neist ei lausunud talle sõnagi, sest nad nägid, et tema valu on väga suur.+