Ilmutus 16:1–21
16 Ma kuulsin pühamust valju häält+ seitsmele inglile ütlevat: „Minge ja kallake maa peale tühjaks Jumala viha seitse kaussi.”+
2 Esimene ingel läks ja kallas oma kausi tühjaks maa peale.+ Siis tekkisid inimestel, kellel oli metsalise märk+ ja kes kummardasid selle kuju,+ ohtlikud ja pahaloomulised haavandid.+
3 Teine ingel kallas oma kausi tühjaks merre.+ Meri muutus otsekui surnu vereks+ ja surid kõik elusolendid, kes meres olid.+
4 Kolmas ingel kallas oma kausi tühjaks jõgedesse ja veeallikaisse.+ Need muutusid vereks.+
5 Ma kuulsin vete kohal olevat inglit ütlevat: „Sina, kes oled ja kes olid,+ sina, ustav Jumal,+ oled õiglane, kuna sa oled langetanud sellised kohtuotsused,+
6 sest nad on valanud pühade ja prohvetite verd,+ ning sa oled andnud neile verd juua.+ Nad on selle ära teeninud.”+
7 Ma kuulsin altarit ütlevat: „Jumal Jehoova, Kõikvõimas,+ õiged ja õiglased on sinu kohtuotsused.”+
8 Neljas ingel kallas oma kausi tühjaks päikese peale+ ning päikesel lubati inimesi tulega kõrvetada.
9 Suur kuumus kõrvetas inimesi, kuid nemad teotasid selle Jumala nime, kel on võim nende nuhtluste üle, ja nad ei kahetsenud oma patte ega andnud talle au.
10 Viies ingel kallas oma kausi tühjaks metsalise trooni peale. Selle kuningriik pimenes+ ja inimesed hakkasid valu pärast keelt närima,
11 kuid nad teotasid taeva Jumalat oma valude ja haavandite pärast ega kahetsenud oma tegusid.
12 Kuues ingel kallas oma kausi tühjaks suure Eufrati jõe+ peale ning selle vesi kuivas ära,+ et tee oleks valmis kuningatele,+ kes tulevad päikesetõusu poolt.
13 Ma nägin lohe+ suust, metsalise suust ja valeprohveti suust väljumas kolme rüvedat prohvetlikku sõnumit*, mis nägid välja nagu konnad.
14 Need on tegelikult deemonite sõnumid. Need sõnumid teevad tunnustähti+ ja lähevad välja kogu maa kuningate juurde, et koguda nad kokku kõikvõimsa Jumala suure päeva+ sõjaks.+
15 „Pange tähele, ma tulen nagu varas.+ Õnnelik on see, kes püsib ärkvel+ ja hoiab oma riideid, et ta ei käiks poolalasti ning et ei nähtaks tema häbi.”+
16 Need kogusid kuningad kokku paika, mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedooniks*.+
17 Seitsmes ingel kallas oma kausi tühjaks õhku. Seejärel kostis pühamu seest troonilt vali hääl:+ „See on tehtud!”
18 Siis sähvis välke, kostis hääli ja kõuekõminat ning toimus suur maavärin, millist pole olnud sellest ajast, kui inimesed maa peale ilmusid+ — see oli tõesti võimas ja tugev maavärin.
19 Suur linn+ jagunes kolmeks ning rahvaste linnad langesid. Jumalal oli meeles Suur Babülon+ ja ta andis talle oma veinikarika, mis oli täis tema raevu.+
20 Kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam.+
21 Suured raheterad, millest igaüks oli umbes ühe talendi* raskune, sadasid taevast alla inimeste peale+ ning inimesed teotasid Jumalat rahenuhtluse pärast,+ sest see nuhtlus oli erakordselt suur.
Allmärkused
^ Sõna-sõnalt „rüvedat vaimu”.
^ Kr Har Magedon tuleneb heebrea väljendist, mis tähendab „Megiddo mägi”. (Vt „Sõnaseletusi”.)