Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kokkutulekuid peeti pulmatseremooniate kattevarjus

INDONEESIA

Nad ei jätnud koosolekutel käimist unarusse

Nad ei jätnud koosolekutel käimist unarusse

Keeluajal sai enamik kogudusi kokku kellegi kodus. Kuid selleks, et mitte tõmmata endale liigset tähelepanu, ei laulnud paljud kogudused kuningriigilaule. Mõnikord korraldasid võimud mõnes koosolekupaigas ootamatult läbiotsimise. Üldiselt ei lasknud vennad end aga sellest liigselt häirida.

Tihtipeale peeti suuremaid kokkutulekuid suguvõsa kokkutulekute või pulmade ajal. „Paarid registreerisid oma abielu ning hankisid politseist loa suure pulmatseremoonia korraldamiseks,” selgitas Tagor Hutasoit. „Tseremoonia ajal istusid pruutpaar ning pruudi lähedased laval, samal ajal kui vennad esitasid piiblikõnesid.”

Ühel kokkutulekul astus Tagori juurde üks politseinik, et talt midagi nelja silma all küsida.

„Tavaliselt kestavad pulmad vaid kaks-kolm tundi. Miks teie pulmad kestavad hommikust õhtuni?” päris ta.

„Mõnel pruudil ja peigmehel on ohtralt probleeme ja nad vajavad palju nõuandeid Jumala sõnast,” kostis Tagor.

„Arusaadav,” ütles politseinik noogutades.

Jättes mulje, nagu tegu oleks mitme paari pulmadega, esitasid vennad ühel suurel Jakarta staadionil 1983. aasta piirkonnakonvendi „Kuningriigi ühtsus” kõnesid. Kohal viibis peaaegu 4000 inimest, kelle hulgas oli ka huvilisi. Enne programmi ristiti ilma kõrvaliste isikute juuresolekuta 125 inimest. Hiljem, kui keelust kinnipidamist nii hoolikalt enam ei kontrollitud, korraldasid vennad veelgi suuremaid kokkutulekuid. Näiteks käis ühel sellisel kokkutulekul lausa üle 15 000 inimese.

Harubüroo ehitamine keeluajal

1980.–1990. aastatel pöördus harubüroo korduvalt valitsuse poole, et see Jehoova tunnistajate tööd seaduslikult tunnustaks. Teiste maade vennad kirjutasid samuti Indoneesia valitsusele ja suursaadikutele ning küsisid, miks Jehoova tunnistajaid pole Indoneesias seadustatud. Paljud ametnikud olid seda meelt, et keeld tuleks tühistada, kuid mõjuvõimas kristlike asjade talitus seisis neile ikka ja jälle vastu.

Aastal 1990 kaalusid vennad võimalust ehitada mõnda kõrvalisse kohta uus harubüroo. Samal aastal kiitis juhtiv kogu heaks maatüki ostmise väikese Bogori linna lähedale, mis jääb Jakartast 40 kilomeetrit lõuna poole. Kuid ainult vähestel kohalikel vendadel oli ehitustööks vajalikke oskusi. Kas niiviisi uue harubüroo ehitamine oli üldse mõeldav?

Abi tuli ülemaailmselt usuperelt. Brooklynis asuva peakorteri ehitusosakond ja Austraalia piirkondlik projekteerimisbüroo tegid valmis ehitusjoonised. Umbes sada vabatahtlikku rahvusvahelist ehitajat olid valmis selles kaheaastases ehitusprojektis oma nõu ja jõuga kaasa lööma.

Hosea Mansur, Indoneesia vend, kes suhtles kohalike ametnikega, rääkis: „Kui muslimitest ametnikud nägid mu kiivril initsiaale H. M., arvasid nad, et H-täht on lühend sõnast „hadži”. Tegu on Mekasse palverännaku sooritanud inimese austava nimetusega. Seepärast kohtlesid nad mind äärmiselt lugupidavalt. See väike arusaamatus tegi asjaajamise palju lihtsamaks.”

See harubüroo ehitati keeluajal

Uued harubüroohooned pühendati Jehoovale 19. juulil 1996. Juhtiva kogu liige John Barr esitas pühendamiskõne. Kohal oli 285 inimest, nende hulgas 118 eriteenijat ja endist misjonäri, kes olid tulnud paljudest riikidest, ning Indoneesia Peeteli pere 59 liiget. Sellele erilisele sündmusele järgnenud kahel päeval käis Jakartas 8793 inimest piirkonnakonvendil „Jumala rahusõnumi toojad”.

Jehoova vabastab oma rahva

1998. aastal astus Indoneesia kauaaegne president Soeharto (Suharto) tagasi, sillutades teed uuele valitsusele. Seejärel nägid vennad veelgi rohkem vaeva, et meie tööle seatud keeld tühistataks.

Aastal 2001 läks Indoneesia välisminister Djohan Effendi New Yorgis olles Brooklyni Peetelisse ekskursioonile ning kohtus seal kolme juhtiva kogu liikmega. Nähtu avaldas talle muljet ning ta märkis, et Jehoova tunnistajatel on kõikjal maailmas hea maine. Minister toetas keelu tühistamist, kuid lausus, et viimane sõna jääb öelda Indoneesia peaprokurörile Marzuki Darusmanile.

Peaprokurör soovis samuti keeldu tühistada, kuid tema alluvuses töötavad vaenulikud ametnikud püüdsid asjaga venitada lootuses, et peagi määratakse ametisse uus peaprokurör. Viimaks, 1. juunil 2001, kutsuti Tagor Hutasoit peaprokuratuuri. „25 aastat varem oli mulle samas kohas antud kätte dokument, kus oli öeldud, et Jehoova tunnistajad on pandud keelu alla,” meenutas Tagor. „Kuid sel päeval, kui peaprokurör oli viimast päeva tööl, ulatas ta mulle dokumendi, mis keelu tühistas.”

22. märtsil 2002 registreeris usuasjade ministeerium Jehoova tunnistajate ühenduse Indoneesias. Ministeeriumi tööd juhtiv kantsler ütles harubüroo esindajatele: „See registreerimisdokument ei taga teile usuvabadust. Selle vabaduse annab Jumal. See dokument vaid näitab, et valitsus tunnustab seaduslikult teie religiooni. Nüüd on teil samasugused õigused kui teistel religioonidel ning valitsus on teie teenistuses.”