31. märtsil 2024 suri õde Hermine Schmidt 98-aastaselt. Ta oli teadaolevalt viimane elus olev Jehoova tunnistaja, kes kannatas natside koonduslaagris oma usu pärast.

Hermine sündis 13. novembril 1925 Gdański linnas, mis on nüüd Poola osa. Tema vanemad Oskar ja Frieda Koschmieder olid Jehoova tunnistajad. Nad aitasid oma tütrel kasvatada tugevat usku Jehoovasse. 1939. aastal okupeerisid natsiväed Gdański ja hakkasid Jehoova tunnistajaid tugevalt taga kiusama. Sel ajal pühendas Hermine oma elu Jehoovale ja 2. mail 1942 ta ristiti. Ta oli 16-aastane.

1943. aasta juunis 17-aastane Hermine arreteeriti ja võeti vahi alla. 1944. aasta aprillis ta arreteeriti uuesti ja saadeti Stutthofi koonduslaagrisse. Sellele kohutavale ajale tagasi mõeldes ütles Hermine: „Juhtunuga polnud lihtne leppida. Meid alandati ja meile tehti väga haiget. Gestapo tegi kõik, mis võimalik, et mind murda. Ma polnud mingi kangelane, ma olin lihtsalt tavaline tüdruk, kuid ma teadsin kindlalt, mida ma pean tegema. Rünnaku all oli minu ustavus Jehoovale ja otsustavus kuulata oma südametunnistust. Kui lased südametunnistusel end juhtida, saad kingiks rahu – rahu enda ja Jumalaga.”

1945. aasta aprillis liikus Vene armee Stutthofi laagri poole. Saksa SS-valvurid sundisid paljud vangid praamidele ja jätsid nad merelaintele hulpima, selle asemel et lasta Vene armeel neid vabastada. Hermine ja veel 370 inimest päästeti. Nende praam pukseeriti 1945. aasta mais Møni saarele Taanis. Varsti pärast seda sai Hermine taaskord oma vanematega kokku.

1947. aastal Hermine abiellus Horst Schmidtiga. Horst oli keeldunud sõjaväes teenimast. Ta oli ka piiblikirjanduse kuller ajal, kui Jehoova tunnistajate töö oli keelatud. Kohus mõistis ta surma ning ta saadeti Brandenburg-Gördeni vanglasse. 27. aprillil 1945, vahetult enne tema planeeritud hukkamist, vabastati kogu vangla. Horst ja Hermine olid abielus ligi 63 aastat. Horst suri aastal 2010.

Schmidtid rääkisid aastaid avalikult oma kogemustest. 1998. aastal läbi viidud intervjuus ütles Hermine oma elu kohta jumalateenijana: „Sellel teel pole olnud kerge käia, kuid see on olnud kõige ilusam tee. Ma ei vahetaks seda millegi vastu.”

Hermine on meile kõigile suureks eeskujuks selles, kuidas jääda katsumustes ustavaks. Me saame jäljendada tema usku, kui tegutseme julgelt ja oleme täiesti kindlad, et Jehoova kaitseb alati oma ustavaid. (Laul 31:23, 24.)