„KUI keegi teist keeldub sõdimast Prantsusmaa või Inglismaa vastu, surete kõik!” karjus natsi ohvitser teise maailmasõja ajal rühmale Jehoova tunnistajatele. Kuigi relvastatud SS-lased olid sealsamas, jäid kõik meie vennad endale kindlaks. See näide ilmestab hästi meie kui Jehoova tunnistajate seisukohta: me keeldume sõdimast ja jääme poliitiliselt erapooletuks isegi surmaähvardusel.

1. VANAAJA JUMALATEENIJAD KUULUSID KÕIK ÜHE RAHVA HULKA

Vanal ajal valis Jehoova oma rahvaks iisraellased. Ta ütles, et nad on tema „eriline omand kõigi rahvaste hulgas”, ja andis neile kindla maa-ala, kus elada. (2. Moos. 19:5.) Seega, kui Jumal käskis iisraellastel teiste rahvaste vastu sõtta minna, ei tapnud nad seda käsku täites oma usukaaslasi. *

Tänapäeval on Jehoova teenijaid „kõigist rahvastest, suguharudest, hõimudest ja keeltest”. (Ilm. 7:9.) Sõtta minnes võitleksid nad ka oma usukaaslaste vastu ja võib-olla isegi tapaksid neid.

 2. JEHOOVA OTSUSTAS, MILLAL IISRAELLASTEL TULEB SÕTTA MINNA

Vanal ajal otsustas Jehoova, millal ja mis põhjusel iisraellased sõtta peaksid minema. Näiteks oli ta mõistnud hukka kaananlased, kes kummardasid deemoneid, ohverdasid lapsi ja olid süüdi räiges sugukõlvatuses. Jehoova saatis Iisraeli kaananlaste vastu sõdima, et viia täide oma kohtuotsus ja puhastada tõotatud maa nende rüvedast mõjust. (3. Moos. 18:24, 25.) Kui iisraellased olid sellele maale elama asunud, lubas Jumal neil vahel sõdida vaenlasrahvaste vastu, et end kaitsta. (2. Saam. 5:17–25.) Ent mitte kunagi ei lubanud Jehoova neil omal algatusel sõtta minna. Kui nad seda tegid, olid tagajärjed tihti katastroofilised. (4. Moos. 14:41–45; 2. Ajar. 35:20–24.)

Tänapäeval ei ole Jehoova andnud inimestele õigust kellegi vastu sõtta minna. Sõdivatel riikidel on mängus oma huvid, mitte Jumala huvid. Nad võivad tahta riigipiire laiendada, majanduslikku kasu saada või on neil poliitilised või ideoloogilised ajendid. Mida aga öelda nende kohta, kes väidavad, et nad võitlevad Jumala nimel või tema vaenlaste vastu? Piibel näitab, et tulevikus võitleb Jehoova ise oma vaenlaste vastu ja kaitseb oma teenijaid. Ta teeb seda Harmagedooni sõjas, kus Jumala poolel sõdivad ainult taevased väehulgad, mitte tema teenijad maa peal. (Ilm. 16:14, 16; 19:11–15.)

3. IISRAELLASED JÄTSID ELLU NEED, KES USKUSID JEHOOVASSE

Vanal ajal andsid iisraellased tihti armu neile, kes näitasid usku Jehoovasse, ja surmasid üksnes need, kes olid tema silmis surma väärt. Näiteks kui nad ründasid Jehoova käsul Jeerikot, jätsid nad ellu Raahabi ja tema pere. (Joosua 2:9–16; 6: 16, 17.) Samuti säästsid nad Gibeoni elanikke, kes mõistsid, et Jehoova on tõeline Jumal ja tundsid tema ees aukartust. (Joosua 9:3–9, 17–19.)

Tänapäeval saavad sõdades hukka nii head kui ka halvad inimesed ja suur osa ohvritest on tsiviilisikud.

4. IISRAELLASTEL TULI SÕDIDA JUMALA REEGLITE JÄRGI

Vanal ajal andis Jehoova iisraellastele kindlad juhised, kuidas sõda pidada. Näiteks ütles Jumal neile: „Kui te jõuate mõne linna juurde, et selle vastu sõdida, siis esitage sellele rahutingimused.” (5. Moos. 20:10.) Samuti ootas ta, et sõdurid hoiaksid laagri puhtana ja järgiksid tema kõrgeid moraalinorme. (5. Moos. 23:9–14.) Ümbritsevate rahvaste sõdurid tihtipeale vägistasid vallutatud alade naisi, kuid Jehoova keelas iisraellastel seda teha. Kui nad tahtsid mõne vangi endale naiseks võtta, pidid nad ootama, kuni linna vallutamisest oli möödas kuu aega. (5. Moos. 21:10–13.)

Tänapäeval on suurem osa riike ühinenud rahvusvaheliste lepetega, mis sõjategevust reguleerivad. Need on mõeldud tsiviilelanike kaitseks, kuid kahjuks ei pea sõdivad pooled neist tihtilugu kinni.

5. JUMAL TOETAS IISRAELLASI SÕJAS

Vanal ajal toetas Jehoova iisraellasi lahingutes ja vahel aitas neil ime läbi võita. Näiteks aitas ta neil Jeeriko linna vallutada. Jehoova oli öelnud, et kui nad kuulevad sarvehäält, tuleb neil tõsta suurt sõjakisa. Kui nad seda tegid, varises müür kokku, nii et neil oli kergem linna vallutada. (Joosua 6:20.) Ja kui Iisrael võitles emorlastega, „heitis Jehoova nende peale taevast suuri raheteri ... Rahe tõttu surnuid oli rohkem kui neid, kelle iisraellased tapsid mõõgaga”. (Joosua 10:6–11.)

TÕELISED KRISTLASED ON RAHUMEELSED

Nagu nägime, erineb tänapäeva jumalateenijate olukord suuresti vanaaja jumalateenijate omast. See pole aga ainus põhjus, miks me sõtta ei lähe. Näiteks öeldakse piiblis, et viimseil päevil elavad jumalateenijad isegi ei õpi enam sõdima, rääkimata sõdades osalemisest. (Jes. 2:2–4.) Lisaks ütles Jeesus, et tema järelkäijad „ei kuulu sellesse maailma” ehk jäävad maailma konfliktide suhtes erapooletuks. (Joh. 15:19.)

Jeesus innustas oma järelkäijaid tegema veel enamatki. Ta ütles, et neil tuleb vältida hoiakuid, mis viivad vimmapidamise, vihkamise ja sõjani. (Matt. 5:21, 22.) Selle asemel tuli neil taotleda rahu ja armastada isegi oma vaenlasi. (Matt. 5:9, 44.)

Kuidas meie saame nende Jeesuse sõnade järgi elada? Ilmselt pole meil mingit kavatsust sõtta minna. Kuid kas võib olla, et meie südames pesitseb mingil määral vaenulikkust, mis võiks koguduses ebakõla või lahkmeelt tekitada? Püüdkem teha kõik, mis suudame, et sellistest tunnetest vabaneda. (Jaak. 4:1, 11.)

Tõeliste kristlastena ei osale me sõdades, vaid töötame hoopis selle nimel, et meie seas oleks rahu ja armastus. (Joh. 13:34, 35.) Jäägem siis selle maailma asjades erapooletuks, kuniks saabub päev, mil Jehoova lõpetab sõjad igaveseks. (Laul 46:9.)