1. Kuidas illustreerib ühe jooksja suhtumine meie otsusekindlust mitte alla anda?

MARY DECKER oli juba varases teismeeas nimekas jooksja. Ta oli 1984. aasta suveolümpiamängude 3000 meetri jooksu kuldmedalifavoriit. Kuid finišijoon jäi tal ületamata. Ta komistas kõrvaljooksja jalgadesse ja kukkus. Vigastatud ja pisarais jooksja tuli rajalt kanderaamiga ära viia. Kuid Mary ei andnud alla. Vähem kui aastaga oli ta jälle vormis ja püstitas 1985. aastal uue maailmarekordi naiste miilijooksus.

2. Mis mõttes osalevad tõelised kristlased võidujooksus ja mis peab olema meie tähelepanu keskmes?

² Meie kui kristlased osaleme piltlikus võidujooksus ja peame keskenduma sellele, kuidas võita. Me ei võistle sprindis, mille võitmiseks on oluline eelkõige kiirus. Samuti pole see sagedaste peatuspausidega sörkjooks. Pigem sarnaneb see maratoniga, kus võiduks on vaja vastupidavust. Apostel Paulus kasutas metafoori võidujooksjast oma kirjas kristlastele, kes elasid Korintoses, linnas, mis oli kuulus oma spordivõistluste poolest. Ta kirjutas: „Kas te ei tea, et võidujooksus jooksevad kõik jooksjad, kuid ainult üks saab auhinna? Jookske nii, et teie selle saate” (1. Kor. 9:24).

3. Mismoodi võivad elu võidujooksus võita kõik?

³ Piibel ergutab meid jooksma selles piltlikus võidujooksus. (Loe 1. Korintlastele 9:25—27.) Võitud kristlastele on auhinnaks igavene elu taevas ja teistele osavõtjatele igavene elu maa peal. Erinevalt enamikust spordivõistlustest võivad selles jooksus võita kõik, kes lõpuni vastu peavad (Matt. 24:13). Kaotajad on ainult need, kes ei järgi võistlusreegleid või ei ületa finišijoont. Ja see on ainuke võidujooks, mille auhinnaks on igavene elu.

4. Mis teeb igavese elu võidujooksu raskeks?

 ⁴ Finišisse jõuda pole kerge. See nõuab enesedistsipliini ja eesmärgikindlust. Ainult üks inimene, Jeesus Kristus, on olnud suuteline finišisse jõudma kordagi komistamata. Kuid Kristuse järelkäijate kohta kirjutas Jaakobus: „Me kõik ju komistame tihti” (Jaak. 3:2). Nii see tõepoolest on. Kõiki meid mõjutab nii meie enda kui ka teiste ebatäius. Seepärast võime aeg-ajalt vääratada, tasakaalu kaotada ja meie hoog võib raugeda. Me võime koguni kukkuda, ent me tõuseme püsti ja jätkame jooksu. Mõned on kukkunud väga rängalt ja on vajanud abi, et üles tõusta ning finiši suunas jooksu jätkata. Seega me võime kas siis hetkeks või isegi korduvalt komistada või kukkuda (1. Kun. 8:46).

5., 6. a) Mida tähendab see, et kristlasele pole „ühtki komistuskivi”, ja mis aitab tal üles tõusta? b) Miks mõned ei tõuse pärast komistamist püsti?

⁵ Võib-olla oled kasutanud sõnu „komistama”, „kukkuma” ja „langema” ühes ja samas tähenduses, pidades silmas, et keegi on vaimselt vääratanud. Neil väljenditel võib olla sama tähendus, kuid mitte alati. Pööra näiteks tähelepanu Õpetussõnad 24:16 sõnastusele: „Õige langeb seitse korda ja tõuseb üles, aga õelad komistavad õnnetusse!”

⁶ Jehoova ei lase neil, kes talle loodavad, komistada või kukkuda — kogeda teda teenides tagasilangust — nii, et poleks enam võimalik püsti tõusta. Me oleme veendunud, et Jehoova aitab meil üles tõusta ja me saame jätkata tema teenimist kogu hingest. Kuivõrd lohutav on see kõigile neile, kes Jehoovat südamest armastavad! Kuid õelatel pole tahtmist üles tõusta. Nemad ei otsi Jumala püha vaimu ja tema rahva abi või keelduvad niisugusest abist, kui seda neile pakutakse. Ent Jehoova „käsuõpetuse armastajaile” pole ühtki komistuskivi, mis nad elu võidujooksust püsivalt kõrvaldaks. (Loe Laul 119:165.)

7., 8. Millisel juhul võib kristlane, kes on ’langenud’, siiski Jumalale meelepärane olla?

 ⁷ Mõned vääratavad ja teevad mõne väikse patu oma nõrkuse pärast, ja koguni korduvalt. Ent nad on Jehoova silmis siiski õiged, kui nad iga kord üles tõusevad: kui nad kahetsevad siiralt ja püüavad jätkata Jehoova teenimist ustavalt. See ilmneb sellest, kuidas Jumal muistse Iisraeliga tegeles (Jes. 41:9, 10). Selle asemel et rõhutada negatiivset — meie ’langemist’ —, keskendub varem tsiteeritud kirjakoht Õpetussõnad 24:16 positiivsele: me võime tänu halastava Jumala abile ’üles tõusta’. (Loe Jesaja 55:7.) Jumal Jehoova ja Jeesus Kristus julgustavad meid lahkelt ’üles tõusma’, väljendades nii usaldust meie vastu. (Laul 86:5; Joh. 5:19.)

⁸ Isegi kui maratonijooksja komistab või kukub, on tal võimalik kaotatud aeg tasa teha ja finišisse jõuda, kui ta tegutseb rutusti. Igavese elu võidujooksus ei tea me „päeva ega tundi”, millal jooks lõpeb (Matt. 24:36). Ent mida harvem me komistame, seda tõenäolisemalt säilitame stabiilse tempo, püsime rajal ja lõpetame edukalt. Mismoodi me saame siis hoiduda komistamast?

9. Millistest võimalikest komistuskividest hakkame rääkima?

⁹ Vaadelgem viit võimalikku komistuskivi. Nendeks on iseenda nõrkused, lihahimud, kaaskristlase põhjustatud ülekohus, raskused või tagakiusamine ja teiste ebatäius. Ent ära unusta, et Jehoova on meiega väga kannatlik, kui oleme komistanud. Ta ei pea meid seetõttu kohe ustavusetuteks.

10., 11. Millise nõrkusega Taavet võitles?

¹⁰ Iseenda nõrkusi võib võrrelda lahtiste kividega jooksurajal. Kui vaatleme sündmusi kuningas Taaveti ja apostel Peetruse elus, võime märgata kaht sellist nõrkust: enesevalitsuse puudust ja inimesekartust.

¹¹ Kuningas Taavetil jäi puudu enesevalitsusest, nagu on näha Batsebaga seotud juhtumist. Ja Naabali solvavate sõnade tõttu oleks Taavet järelemõtlematult tegutsenud. Tema enesevalitsus lõi vankuma, kuid ta ei loobunud kunagi Jehoova heakskiitu taotlemast. Teiste abiga suutis ta oma vaimse tasakaalu tagasi saada (1. Saam. 25:5—13, 32, 33; 2. Saam. 12:1—13).

12. Tänu millele sai Peetrus võidujooksu jätkata, kuigi ta oli komistanud?

¹² Peetrus komistas mitu korda inimesekartuse tõttu, ja mitte just kergelt. Kuid ta jäi Jeesusele ja Jehoovale ustavaks. Näiteks salgas ta avalikult oma Isandat koguni kolm korda (Luuka 22:54—62). Hiljem ei käitunud Peetrus kristlikult, vaid kohtles mittejuute viisil, nagu oleksid need halvemad kui ümberlõigatud juudikristlased. Kuid apostel Paulus teadis, kuidas asjad peavad olema: koguduses pole kohta klassierinevustele. Peetruse hoiak polnud õige. Enne kui tema käitumine oleks vennaskonda kibestanud, andis Paulus talle näost näkku otsekohest nõu (Gal. 2:11—14). Kas see haavas Peetruse uhkust sedavõrd, et ta katkestas elu võidujooksu? Ei. Ta võttis Pauluse nõuannet tõsiselt, rakendas seda ellu ja jätkas võidujooksu.

13. Mismoodi võib terviseprobleem panna komistama?

¹³ Mõnikord on meie nõrkus seotud mõne terviseprobleemiga. Ka see võib saada komistuskiviks. See võib häirida meie vaimset edasiliikumist, panna meid isegi vaaruma ja lõplikult ära  väsitada. Üks Jaapani õde jäi 17 aastat pärast ristimist tõsiselt haigeks. Mure oma tervise pärast haaras teda niivõrd, et ta vaimsus kannatas. Mõne aja möödudes jäi ta mittetegevaks. Teda külastasid kaks kogudusevanemat. Nende lahked sõnad innustasid teda nii väga, et ta hakkas jälle koosolekutel käima. Ta meenutab: „Olin pisarateni liigutatud sellest, kui soojalt vennad mind tervitasid.” Nüüd jätkab see õde elu võidujooksu.

14., 15. Kui otsustavalt tuleb tegutseda väärade himude korral? Too näide.

¹⁴ Paljud on komistanud lihahimude tõttu. Kui meil on selliseid kiusatusi, on meil vaja otsustavalt tegutseda, et meie mõtted, käitumine ja vaimsus ei rüvetuks. Tuleta meelde Jeesuse nõuannet piltlikult ’minema visata’ kõik see, mis võib meid komistama panna, olgu selleks koguni meie silm või käsi. Kas ei hõlma see ebamoraalseid mõtteid ja tegusid, mille tõttu mõned on juba jooksjate ridadest välja langenud? (Loe Matteuse 5:29, 30.)

¹⁵ Üks kristlikus peres üles kasvanud vend kirjutas, et ta on homoseksuaalsete kalduvustega võidelnud niikaua, kui ta mäletab. Ta ütles: „Tundsin end alati teistest erinevana. Ma justkui ei sobinud kuhugi.” Kui ta oli 20-aastane, teenis ta koguduses üldpioneeri ja teenistusabilisena. Siis komistas ta rängalt, teda distsiplineeriti Pühakirja põhjal ja ta sai kogudusevanematelt abi. Tänu palvetele, Jumala Sõnale ja sellele, et ta keskendus teiste aitamisele, suutis ta jälle jalule tõusta ning jätkata vaimset võidujooksu. Aastaid hiljem möönab ta: „Vahetevahel on mul endiselt selliseid tundeid, kuid ma ei lase neil võimust võtta. Olen kogenud, et Jehoova ei luba kellelgi sattuda üle jõu käivasse kiusatusse. Seepärast usun, et Jumala arvates ma saan hakkama.” See vend ütleb lõpetuseks: „Kõik võitlused, milles ma olen vastu pidanud, saavad tasutud uues maailmas. Ma igatsen seda nii väga! Senimaani jätkan aga võitlemist!” Ta on otsustanud võidujooksu mitte katkestada.

16., 17. a) Mis aitas üht venda, kes tundis, et temaga on käitutud ülekohtuselt? b) Mida meil tuleb meeles hoida, et mitte komistada?

¹⁶ Komistuskiviks võib olla ka kaaskristlase põhjustatud ülekohus. Prantsusmaal arvas üks endine kogudusevanem, et talle on ülekohut tehtud, ja ta kibestus. Ta lõpetas seetõttu kogudusega läbikäimise ega teinud enam kuulutustööd. Kaks kogudusevanemat külastasid teda ja kuulasid kaastundlikult ilma vahele segamata, kui ta lugu oma vaatevinklist jutustas. Nad õhutasid teda enda koormat Jehoova peale heitma ja rõhutasid, et kõige tähtsam on olla meelepärane Jumalale. Vend võttis nõu kuulda, oli varsti jälle jooksjate seas tagasi ning osales aktiivselt koguduse tegemistes.

¹⁷ Kõigil kristlastel tuleb meeles hoida, et koguduse pea on Jeesus Kristus, ning mitte keskenduda ebatäiuslikele inimestele. Jeesus, kelle silmad on „nagu tuleleek”, näeb kõike õiges valguses ja märkab seetõttu palju rohkem kui keegi meist (Ilm. 1:13—16). Kuigi meile võib mõni asi näida ebaõiglane, oleme ehk hoopis ise millestki valesti aru saanud. Jeesus tegeleb kõige kogudusse puutuvaga täiuslikult ja täpselt õigel ajal. Seega ei peaks me laskma ühegi kaaskristlase teol ega otsusel saada endale komistuskiviks.

18. Kuidas me võime katsumuste või ebameeldivate olukordadega hakkama saada?

¹⁸ Veel kaks võimalikku komistuskivi on raskused või tagakiusamine ja koguduseliikmete ebatäius. Tähendamissõnas  külvajast ütles Jeesus, et „raskused või tagakiusamine sõna pärast” paneb mõningaid komistama. Kes nendeks tagakiusajateks ka poleks — perekond, naabrid või valitsusametnikud —, lasevad end sel mõjutada iseäranis need, kel „pole . . . eneses juurt”, mis tungiks sügavatesse vaimsetesse tõdedesse (Matt. 13:21). Ent kui säilitame õige südameseisundi, juurdub Kuningriigi seeme sügavale meie südamesse ja meie usk saab tugevamaks. Katsumuste korral püüa palvemeeles mõtiskleda kiiduväärsetele asjadele. (Loe Filiplastele 4:6—9.) Tänu Jehoova jõule peame katsumustes vastu ega lase ebameeldivatel olukordadel komistuskiviks saada.

19. Mida teha, et haavumine ei saaks meile komistuskiviks?

¹⁹ Kahjuks on mõned aastate möödudes teiste ebatäiuse tõttu elu võidujooksust välja langenud. Lahkarvamused asjades, mis on südametunnistuse küsimus, on saanud neile komistuskiviks (1. Kor. 8:12, 13). Kui keegi meid haavab, kas laseme sel saada suureks probleemiks? Piibel manitseb kristlasi mitte enam mõistma kohut, vaid andestama üksteisele ning mitte nõudma taga oma õigust (Luuka 6:37). Kui seisad silmitsi võimaliku komistuskiviga, küsi endalt: „Kas mõistan teiste üle kohut enda eelistuste alusel? Kuigi ma tean, et vennad-õed on ebatäiuslikud, kas katkestan jooksu selle pärast, et mõni ei küündi täiuslikkuseni?” Armastus Jehoova vastu aitab meil teha kindlameelse otsuse: me ei luba kellegi teol takistada end ületamast finišijoont.

20., 21. Mis on sinu otsus seoses elu võidujooksuga?

²⁰ Kas sa oled otsustanud lõpuni joosta? (2. Tim. 4:7, 8.) Sel juhul on iseseisev uurimine hädavajalik. Kasuta Piiblit ja meie teokraatlikke väljaandeid, et teha uurimistööd, mõtiskleda ja võimalikud komistuskivid ära tunda. Palu Jehoovalt püha vaimu, et sul oleks vaimset visadust. Pea meeles, ükski jooksja ei pea elu võidujooksu kaotama lihtsalt seetõttu, et ta komistab või kukub mõnikord. Tal on võimalik püsti tõusta ja jooksu jätkata. Potentsiaalsetest komistuskividest võivad saada koguni astmekivid väärtuslike õppetundide omandamiseks.

²¹ Piibli järgi on igavese elu võidujooksus osalemine aktiivne, mitte passiivne. Seda ei saa võrrelda reisimisega bussis, mis sind võiduni sõidutab. Me peame ise jooksma. Sel juhul annab Jehoova meile „suure rahu”, mis tõukab meid tagant justkui pärituul (Laul 119:165). Me võime olla kindlad tema õnnistustes praegu ja selles, et kui jookseme lõpuni, õnnistab ta meid igavesti (Jaak. 1:12).