Kas sõda sobib ühte kristlusega?

„Millise moraalimõõdupuu järgi on sõda kuritegu või patt? See on paras mõistatus.” (Oliver O’Donovan, kristliku eetika professor)

KANADA sõjamuuseumis on Esimesest maailmasõjast inspireeritud maal „Ohver”, millel on kujutatud tapetud sõdureid, lahingust kurnatud ellujäänuid ja nende kodus viibivaid omakseid. Kõige selle kohal ripub ristile naelutatud Jeesus Kristus. Osa inimesi on vapustatud, nähes Rahuvürsti Jeesust maalitud sõjastseenidega kõrvuti (Jesaja 9:5). Teised aga, olles tänulikud kaasmaalaste ohvri eest, arvavad, et Jumal ja tema Poeg ootavadki kristlastelt lahingutes võitlemist oma rahva vabaduse ja rahu nimel.

Usujuhid on juba sajandeid sõjapidamist pooldanud. Aastal 417 m.a.j kirjutas kirikuisa Augustinus: „Teie ei tohiks mõelda, et see, kes teenib sõdurina ja kasutab relvi sõjapidamiseks, pole Jumalale meelepärane. ... On neid, kes võitlevad nähtamatute vaenlastega teie eest palvetades, sel ajal kui teie võitlete nähtavate barbaritega nende eest sõdides.” 13. sajandil selgitas Aquino Thomas, et „sõjad on vastuvõetavad ja õigustatud, senikaua kui nad kaitsevad vaeseid ja üldsust vaenlase reetlikkuse eest”.

Mida sina arvad? Kas juhul, kui sõjategevust on alustatud näiliselt üllal põhjusel – et kaitsta rahva vabadust või vabastada kedagi rõhujate käest –, on sel Jumala heakskiit? Millise „moraalimõõdupuu” poole võiksid kristlased pöörduda, et teada saada, milline on Jumala seisukoht selles küsimuses?

Jeesus Kristuse eeskuju

Kas on üldse võimalik teada saada, mida Jumal arvab sellisest keerukast teemast, nagu seda on tänapäevane sõjategevus? Mõistes, et inimestel võib tulla ette kimbatust tekitavaid küsimusi, kirjutas apostel Paulus: „„Kes on jõudnud Jehoova meele tundmiseni, et ta võiks teda õpetada”? Aga meil on Kristuse meel” (1. Korintlastele 2:16). Meie abistamiseks saatis Jehoova Jumal maa peale Jeesuse, kes oleks meile eeskujuks. Jeesuse sõnad ja teod peegeldasid Jehoova mõtteid ja teguviisi. Niisiis, mida Jeesus rääkis sõdimisest? Milline oli tema seisukoht?

Võib tunduda, et pole üllamat põhjust relvade haaramiseks, kui kaitsta Jeesus Kristuse elu ja turvalisust. Üks tema apostlitest arvas nii. Kui Jeesus reedeti ja relvastatud rahvahulk tuli teda keset ööd kinni võtma, siis tema sõber Peetrus „sirutas käe, ning tõmmanud oma mõõga, lõi ülempreestri orja ja  raius sel kõrva ära”. Kas relva kasutamine oli õigustatud? Jeesus ütles Peetrusele: „Pane mõõk oma kohale tagasi, sest kõik, kes mõõga haaravad, mõõga läbi ka hukkuvad” (Matteuse 26:47–52).

Pole üllatav, et Jeesus nõnda reageeris. Kaks aastat varem oli ta lausunud: „Te olete kuulnud, et on öeldud: „Sa pead armastama oma ligimest ja vihkama oma vaenlast.” Ent mina ütlen teile: armastage jätkuvalt oma vaenlasi ja palvetage aina nende eest, kes teid taga kiusavad, et te osutuksite oma taevase Isa poegadeks, sest tema laseb oma päikesel tõusta kurjade ja heade üle ning vihmal sadada õigete ja ülekohtuste peale” (Matteuse 5:43–45). Kas kristlane saaks armastada oma vaenlasi ja palvetada nende eest ning samal ajal sõdida nende vastu?

Ajalugu näitab, et kristlastel oli palju vaenlasi. Näiteks roomlased mõistsid Jeesus Kristuse üle kohut ja hukkasid ta. Veidi aja pärast oli juba ainuüksi kristlaseks olemine surmaga karistatav kuritegu. Jeesus nägi ette, et kristlasi võidakse kihutada relvi haarama ja tõstma mässu Rooma rõhumise vastu, nagu osa juute oli teinud. Sellepärast lausus ta oma järelkäijate kohta: „Nad ei kuulu maailma, nii nagu mina ei kuulu maailma” (Johannese 17:16). Kristlased otsustasid jääda poliitiliselt erapooletuks. Ei ebaõiglus ega neid või nende riiki ähvardav oht ei õigustanud sõjategevuses osalemist.

Jumala kuningriigi toetajad

Tõsikristlased kuuletusid Jeesuse sõnadele ja jäid erapooletuks. Vaadakem, mis juhtus muistses Väike-Aasia linnas Ikoonionis. „Siis kavatsesid nii teistest rahvastest inimesed kui ka juudid koos oma ülematega neid [Paulust ja Barnabast] mõnitada ja kividega visata, kuid nemad said sellest teada ning põgenesid Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda ning jätkasid hea sõnumi kuulutamist seal” (Apostlite teod 14:5–7). Pangem tähele, et kui kristlasi ähvardas vägivald, ei haaranud nad enesekaitseks relva ega maksnud ka kätte. Selle asemel kuulutasid nad edasi „head sõnumit”. Millisest heast sõnumist nad rääkisid?

 Kristlased kuulutasid samasugust sõnumit nagu Jeesuski. Ta ütles: „Ma pean ... kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist” (Luuka 4:43). Jeesus ja tema järelkäijad toetasid Jumala kuningriiki. Kristus ei kaitsnud seda kuningriiki kunagi sõjaväe abil. „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma,” ütles ta. „Kui mu kuningriik kuuluks sellesse maailma, siis oleksid mu teenijad võidelnud, et mind poleks juutide kätte antud. Aga minu kuningriik ei ole siit” (Johannese 18:36).

„Teie keskel on armastus”

Erapooletus sõjaajal on õige religiooni tundemärgiks. Jeesus sõnas: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus” (Johannese 13:35). Miljonitel on olnud hea meel leida rühma inimesi, kellel on niisugune armastus isegi siis, kui neid on relvade kandmisest keeldumise pärast naeruvääristatud, vangistatud või hukatud.

Natsi võimu all olevas Euroopas vangistati kristliku erapooletuse tõttu arvestuste järgi 10 000 Jehoova tunnistajat ning 3000 neist saadeti koonduslaagrisse. Samal ajal pandi Ameerika Ühendriikides vangi üle 4300 tunnistaja, kuna nad keeldusid sõjaväkke minemast. Ei Saksamaa ega Ameerika Jehoova tunnistajad võtnud kätte relva ega sõdinud oma kristlike vendade ega kellegi teise vastu. Kuidas nad oleksidki saanud seda teha ja seejuures väita, et nad armastavad üksteist ja kaasinimesi?

Paljude arvates on sõjategevus hädavajalik enesekaitse viis. Kuid mõtle järgnevale. Esimese sajandi kristlasi kiusati julmalt taga ja nad keeldusid samaga tasumast, kuid nad jäid sellegipoolest püsima. Vägev Rooma impeerium ei suutnud kristlusele lõppu teha. Tõsikristlaste tegevus õitseb ka tänapäeval ja nad jäävad edaspidigi erapooletuks. Selle asemel et ise asju klaarida, loodavad nad Jumala peale. Tema Sõnas Piiblis öeldakse: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid jätke ruumi vihale, sest on kirjutatud: „Kättemaks on minu päralt; mina tasun kätte, ütleb Jehoova”” (Roomlastele 12:19).

[Kast lk 30]

SÕJAD, MILLEL OLI JUMALA HEAKSKIIT

Muistne Iisraeli rahvas, kelle Jumal oli valinud välja sajandeid enne kristluse rajamist, sai mõnikord käsu kutsuda kokku sõjavägi ja sõdida. Enne kui iisraellased sisenesid Kaananisse, maale, mille Jumal oli tõotanud Aabrahamile anda, öeldi neile: „Jehoova, su Jumal, annab nad [seitse rahvast] sinu kätte ja sa lööd neid, ... hävita nad sootuks: ära tee nendega lepingut ja ära anna neile armu!” (5. Moosese 7:1, 2). Niisiis lõi iisraellaste väejuht Joosua neid seitset rahvast, „nagu Jehoova, Iisraeli Jumal, oli käskinud” (Joosua 10:40).

Kas tegemist oli julma vallutusega, mille käigus iisraellased anastasid võõraid maid? Mitte sugugi. Nende rahvaste keskel vohas ebajumalateenistus, verevalamine ja mandunud seksuaalkäitumine. Nad tapsid ohvritules koguni lapsi (4. Moosese 33:52; Jeremija 7:31). Jumala pühadus, õiglus ja armastus oma rahva vastu sundis teda juurima maalt välja igasuguse ebapuhtuse. Selle kõige juures uuris Jehoova läbi iga inimese südame – mida ei suuda tänapäeval ükski väejuht – ja jättis ellu need, kes soovisid pöörduda oma kurjalt teelt ja hakata teda teenima.

[Pilt lk 31]

Kas Jeesus tahtis, et tema järelkäijad hakkaksid sõdima, et teda või kaaskristlasi kaitsta?

[Pilt lk 31]

Rühm Jehoova tunnistajaid pärast Buchenwaldi koonduslaagrist vabanemist aastal 1945