Piibel muudab inimeste elu

KUIDAS suutis Venemaal elav üksikvanem vabaneda uimastisõltuvusest ja saada oma lastele paremaks emaks? Kust ammutas kodutu mees Jaapanis Kyotos jõudu ja südikust, et saada jagu nõrkustest, mis olid ta purupaljaks teinud? Mis aitas Austraalia karjaajajal joomist maha jätta? Vaatame, mida räägivad need inimesed ise.

„Sain aru, et mul on kohustus end ülal pidada.” NELLI BAIMATOVA

VANUS: 45

PÄRITOLUMAA: VENEMAA

TAUST: NARKOSÕLTLANE

MINU MINEVIK: Kasvasin üles Vladikavkazis, Põhja-Osseetia Alaania Vabariigi pealinnas. Minu pere oli suhteliselt jõukas. Kuid hoolimata materiaalsest kindlustatusest ei olnud ma sugugi õnnelik. 34-aastaselt oli mul selja taga juba kaks luhtunud abielu. Olin kümme aastat olnud narkosõltlane ja käinud kaks korda võõrutusravil. Ehkki mul oli kaks last, ei armastanud ma neid. Ka minu suhted sõprade ja perega polnud kiita.

Minu ema, kellest oli saanud Jehoova tunnistaja, nuttis minu pärast tihti ja palus, et Jehoova mind aitaks. Mõtlesin endamisi: „On ema ikka naiivne! Kuidas saab Jehoova mind aidata?” Ma üritasin narkootikumide tarvitamist maha jätta, aga oma jõuga ei suutnud ma seda teha. Ükskord õnnestus mul kaks päeva ilma narkootikumideta läbi ajada. Siis aga tundsin, et pean majast välja saama ning hüppasin teise korruse aknast alla. Murdsin kukkudes käe ja jala ning ka selg sai vigastada. Olin sunnitud rohkem kui kuu aega voodis lebama.

Terve selle aja hoolitses ema minu eest, tegemata mulle ühtki etteheidet. Ta mõistis, et olin emotsionaalselt ja psüühiliselt väga haavatav. Ent ta jättis mu voodi kõrvale mõningaid „Ärgake!” * numbreid. Lugesin läbi ühe ajakirja teise järel ning leidsin need olevat väga huvitavad ja informatiivsed. Siis otsustasin hakata tunnistajatega Piiblit uurima.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Piibel õpetas mulle kohusetunnet. Ma ei tahtnud enam ema kulul elada, vaid sain aru, et mul on kohustus end ja oma lapsi ise ülal pidada. Kuna olin pikka aega elanud nii, kuidas ise tahtsin, ei olnud mul sugugi kerge  leppida mõttega, et pean püsiva töökoha hankima.

Mind aitas samuti nõuanne kirjakohas 5. Moosese 6:5–7, mis ütleb, et vanematel tuleks oma lastele Jumalast rääkida. Adusin, et Jumal nõuab mult aru selle eest, kuidas ma oma lapsi kasvatan. See tõsiasi kannustas mind nendega rohkem koos olema ja õppima neid armastama.

Olin südamest tänulik, et Jehoova andis mulle võimaluse teda tundma õppida. Niisiis pühendasin oma elu talle ja minust sai ristitud Jehoova tunnistaja.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Õppisin oma keevalisust talitsema, mistõttu minu suhted emaga paranesid. Samuti olen nüüd oma lastega palju lähedasem.

Kuna olen hakanud vihkama seda, mida Jumal vihkab, on paljud mu varasemast eluviisist tingitud probleemid kadunud. Praegu pakub mulle suurt naudingut see, et saan aidata teistel õppida tõde meie armastava Jumala Jehoova kohta.

„Usun, et pääsesin eluga sõna otseses mõttes.” MINORU TAKEDA

VANUS: 54

PÄRITOLUMAA: JAAPAN

TAUST: ELAS TÄNAVAL

MINU MINEVIK: Kasvasin üles Yamaguchi linnas, kus elasin koos isa ja vanaemaga. Emast ei teadnud ma midagi. Vanaema suri, kui olin 19-aastane, seejärel jäime isaga kahekesi. Töötasin kokana ja minu isalgi oli sarnane amet. Meie vahetused olid eri aegadel ja nii nägime üksteist haruharva. Töötasin kui orav rattas ning mul oli kombeks koos sõpradega purjutada.

Ajapikku tüdinesin oma tööst. Läksin ülemusega tülli ja hakkasin veelgi enam jooma. Kui lähenesin 30-le, otsustasin kodunt lahkuda ja ringi reisida. Kui näpud põhjas olid, leidsin tööd mängupõrgust. Kohtasin üht tüdrukut ja me abiellusime. Kahjuks aga läksime juba kahe ja poole aasta pärast lahku.

Olin masenduses ega tahtnud midagi teha. Lõpuks sattusin kaelani võlgadesse. Põgenesin võlanõudjate eest ja elasin jupp aega oma kodulinnas isa juures, kuid ma valetasin talle ja meie suhted läksid sassi. Võtsin tema kodust raha ja elatasin end hasartmängude mängimisega. Viimaks jäin purupaljaks ja ööbisin mõnda aega raudteejaamas. Seejärel asusin elama Hakatasse, siis Himejisse ja lõpuks Kyotosse. Elasin tänaval paar aastat.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Aastal 1999, kui olin parajasti Kyotos Kamogawa jõe ääres pargis, kõnetasid mind kaks naist. Üks neist küsis: „Kas te tahaksite Piiblit uurida?” Võtsin pakkumise vastu. Minuga uurisid Piiblit kogenud kristlased Jehoova tunnistajate kogudusest ja aitasid mul mõista, kui oluline on selle põhimõtete järgi  elada. Nad soovitasid mul tööd ja eluaset otsida. Et neile heameelt valmistada, käisin paaril töövestlusel, kuid ega ma tööotsimist algul eriti tõsiselt võtnud. Hiljem aga hakkasin paluma Jumalalt abi ja hoolega tööd otsima. Viimaks leidsingi töökoha.

Palve aitas mul ka ühe väga raske katsumusega hakkama saada. Võlanõudjad, kelle eest ma redus olin, nuhkisid välja mu elukoha ja nõudsid raha. Olin väga pinges. Siis aga leidsin igapäevase piiblilugemise käigus salmi Jesaja 41:10, kus Jumal tõotab oma ustavatele teenijatele: „Ma aitan sind.” See lubadus sisendas minusse jõudu ja südikust. Hakkasin õpitut hoolega ellu rakendama ja lõpuks lahendasin ära ka oma rahaprobleemid. Aastal 2000 olin kõlblik laskma end ristida ja minust sai Jehoova tunnistaja.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Piiblist õpitu ajendas mind suhteid isaga korda seadma ning ta andestas mulle kõik varasema. Ta oli väga õnnelik, et olin õppinud Piibli normide kohaselt elama. Usun, et pääsesin eluga sõna otseses mõttes tänu sellele, et hakkasin järgima Piibli põhimõtteid.

Lisaks olen suuteline tööl käima, et end ülal pidada (Efeslastele 4:28; 2. Tessalooniklastele 3:12). Kristlikust kogudusest olen leidnud endale ka tõelisi sõpru (Markuse 10:29, 30). Olen hingepõhjast tänulik kõige eest, mida Jehoova on mulle õpetanud.

„Mul polnud kerge vajalikke muudatusi teha.” DAVID HUDSON

VANUS: 72

PÄRITOLUMAA: AUSTRAALIA

TAUST: TARBIS LIIGSELT ALKOHOLI

MINU MINEVIK: Olin oma vanemate Willie ja Lucy 11. laps. Meie pere elas aborigeenide kogukonnas Aurukunis Põhja-Queenslandis. Aurukun on ehitatud mere lähedale maalilise Archeri jõe kallastele. Vanemad õpetasid meid, lapsi, küttima ja kalastama, et endal hinge sees hoida. Tol ajal kehtis valitsuse määrus, mis keelas meil aborigeenidel rahaga tegeleda, ja elada tohtisime vaid teatud piirkonnas.

Vanemad andsid oma parima, et juurutada minusse häid omadusi ja õpetasid kõiki oma lapsi eakatest kogukonnaliikmetest lugu pidama ning jagama üksteisega seda piskut, mis meil oli. Seepärast olidki kõik vanemad inimesed meile otsekui emad, isad, tädid ja onud.

Isa suri, kui olin seitsmene ja me kolisime aborigeenide kogukonda Mapooni,  mis asub umbes 150 kilomeetrit Aurukunist põhja pool. Kui olin 12-aastane, õppisin tegelema hobuste ja veistega ning kuni 40. eluaastate lõpuni töötasin paljudes veisefarmides karjaajajana. Elu oli päris karm. Jõin kõvasti ja sageli. Mõistagi tõi see probleeme veel juurde.

Ühe joomatuuri ajal tuigerdasin võõrastemajast välja ja otse sõiduteele kihutava auto rataste alla. Järgmised kaks aastat veetsin taastusravil ja sain füsioteraapiat ning minu karjaajaja päevad olid loetud.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Taastusravil olles tõi üks sõbratar mulle lugemiseks ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Kooliharidust mul aga suurt polnud, seega lugesin kehvasti. Ühel kõrvetavalt palaval päeval külastas mind 83-aastane härra. Kutsusin ta sisse külma vett jooma. Ta andis mulle piibliteemalist kirjandust ja küsis, kas võib tagasi tulla ja väljaannete sisu mulle selgitada. Lõpuks hakkasime koos regulaarselt Piiblit uurima. Taipasin tasapisi, et mul on vaja oma isiksust ja eluviisi muuta, kui tahan Jumalale meelepärane olla.

Vajalikke muudatusi teha polnud kerge. Kuid tänu ema kasvatusele pidasin sügavalt lugu vanahärrast, kes minuga Piiblit uuris, ja austasin usutõdesid, millest ta rääkis. Sellegipoolest kõhklesin pühendada oma elu Jumalale. Arvasin, et pean enne seda teadma kõike, mis Piiblis kirjas on.

Kuid selles asjas aitas üks töökaaslane mul oma mõtteviisi korrigeerida. Ta oli Jehoova tunnistaja ning näitas mulle, millist julgustust pakub Koloslastele 1:9, 10. See piiblikoht ütleb, et meil tuleb ’kasvada Jumala täpses tundmises’. Töökaaslane aitas mul mõista, et ma õpin alati uusi asju juurde ja seetõttu ei peaks ma laskma vähestel teadmistel end tagasi hoida.

Kui olin äsja Jehoova tunnistajatega läbi käima hakanud, hämmastas üks asi mind väga. Nägin oma silmaga igasugu kultuuridest pärit inimesi ühtselt Jumalat teenimas. Nendevaheline ühtsus veenis mind vähimagi kahtluseta, et olin leidnud õige religiooni, ning aastal 1985 sai minust ristitud Jehoova tunnistaja.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Olen õppinud soravamalt lugema ja nüüd kulutan iga nädal mitmeid tunde selleks, et aidata teistel lugema õppida ja Piiblit uurida. Lisaks hakkas minu sõbratar, kes oli mulle kõigepealt ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!” toonud, samuti tunnistajatega uurima, ta ristiti ja on nüüd minu armas naine. Meil on suur rõõm aidata teistelgi aborigeenide kogukonna elanikel õppida tundma Jehoova Jumalat.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 21]

Minul ja mu naisel on suur rõõm aidata teistelgi aborigeenide kogukonna elanikel õppida tundma Jumalat