Ehkki meie ajani pole säilinud ühtegi Piibli heebrea- ja arameakeelse osa a ega kreekakeelse osa originaalkäsikirja, on see väide siiski tõsi. Kuidas me võime olla kindlad, et tänapäeva Piibli sisu vastab sellele, mis oli kirjas algsetes käsikirjades?

Piibli heebreakeelse osa puhul peitub vastus sellele küsimusele iidses tavas, mille seadis sisse Jumal. Nimelt käskis ta teha tekstist ärakirju. b Näiteks pidid kõik Iisraeli kuningad Jehoova juhendite kohaselt tegema endale ärakirja Moosese seadusest. (5. Moosese 17:18.) Peale selle kohustas Jumal leviite Moosese seadust säilitama ja rahvale õpetama. (5. Moosese 31:26; Nehemja 8:7.) Pärast Babüloonia vangipõlve kujunes välja rühm ümberkirjutajaid, keda nimetati ka kirjatundjateks (heebrea keeles soferim). (Esra 7:6, allmärkus.) Aegade jooksul tegid nad Piibli heebreakeelse osa 39 raamatust lugematul hulgal koopiaid.

Sajandite vältel tehti neist raamatutest ärakirju piinliku täpsusega. Keskajal kandis seda traditsiooni edasi rühm juudi kirjatundjaid, keda nimetati masoreetideks. Vanim täielik masoreetide käsikiri on Codex Leningradensis, mis pärineb aastast 1008 või 1009. Ent 20. sajandi keskel leiti Surnumere kirjarullid, mille hulgas oli umbes 220 käsikirja või fragmenti Piiblist. Need käsikirjad on üle tuhande aasta vanemad kui Codex Leningradensis. Surnumere kirjarullide võrdlemine Codex Leningradensis’ega kinnitab olulist tõsiasja: ehkki Surnumere kirjarullide sõnastus on mõnes kohas veidi erinev, ei mõjuta ükski neist erinevustest teksti mõtet.

Kuidas on lugu nende 27 raamatuga, mis moodustavad Piibli kreekakeelse osa? Nende kirjapanijad olid Jeesus Kristuse apostlid ja teised tema esimesed jüngrid. Algkristlased järgisid juudi kirjatundjate traditsiooni ja tegid neist raamatutest koopiaid. (Koloslastele 4:16.) Ehkki Diocletianus ja teised Rooma keisrid püüdsid kogu varakristlikku kirjandust hävitada, on meie ajani säilinud tuhandeid fragmente ja käsikirju.

Kristlikke kirjutisi tõlgiti ka teistesse keeltesse. Esimesed piiblitõlked tehti näiteks armeenia, etioopia, gruusia, kopti, ladina ja süüria keelde.

Kõik Piibli vanad käsikirjad ei ole täpselt ühesuguse sõnastusega. Kuidas siis teada saada, mis oli kirjas originaaltekstis?

Võrdluseks võib tuua olukorra, kus õpetaja palub sajal õpilasel üks raamatu peatükk ümber kirjutada. Isegi kui selle peatüki originaal läheks hiljem kaduma, võimaldaks saja koopia võrdlemine algse teksti siiski kindlaks teha. Iga õpilane võib küll ümberkirjutamisel eksida, kuid on äärmiselt ebatõenäoline, et kõik õpilased teeksid täpselt samu vigu. Ka siis, kui õpetlased võrdlevad omavahel tuhandeid fragmente ja koopiaid vanadest piibliraamatutest, avastavad nad ümberkirjutajate vead ja võivad välja selgitada algse sõnastuse.

Kui kindlad me võime olla selles, et Piibli originaalteksti mõtted on jõudnud meieni muutumatult? Kommenteerides Piibli heebreakeelse osa teksti, lausus õpetlane William Green: „Võib kindlalt öelda, et mitte ühtegi teist muistset kirjatööd pole nii täpselt edasi antud.” Piibli kreekakeelse osa, niinimetatud uue testamendi kohta on piibliõpetlane Frederick Bruce öelnud: „Uue Testamendi kirjutiste kohta leidub rohkem tõendusmaterjali kui paljude klassikaliste autorite kirjutiste kohta. Ometi ei tule kellelgi pähe viimaste autentsust küsitavaks pidada.” Ta lisas: „Kui Uus Testament oleks ilmaliku sisuga raamat, ei kahtleks selle autentsuses keegi.”

Heebrea alustekst. Piibli heebreakeelse osa „Uue maailma tõlke” esialgse ingliskeelse väljaande (1953–1960) aluseks on Rudolf Kitteli Biblia Hebraica. Heebrea teksti uuendatud väljaanded Biblia Hebraica Stuttgartensia ja Biblia Hebraica Quinta kajastavad Surnumere kirjarullide ja teiste muistsete käsikirjade põhjal tehtud uurimistöö hiljutisi tulemusi. Need väljaanded järgivad põhitekstis Codex Leningradensis’t ning lisavad allmärkustes alternatiivseid sõnastusi sellistest allikatest nagu Samaaria Pentateuh, Surnumere kirjarullid, kreekakeelne Septuaginta, arameakeelne Targum, ladinakeelne Vulgata ja süüriakeelne Pešitta. Ingliskeelse „Uue maailma tõlke” 2013. aasta uuendatud väljaande koostamisel on kasutatud nii Biblia Hebraica Stuttgartensia’t kui ka Biblia Hebraica Quinta’t.

Kreeka alustekst. Kui õpetlased Brooke Westcott ja Fenton Hort koostasid 19. sajandi lõpus kreeka standardteksti, mis oleks võimalikult originaalilähedane, võrdlesid nad tol ajal olemas olnud Piibli käsikirju ja fragmente. Sellest standardtekstist lähtus ka tõlkekomitee, kes 20. sajandi keskel tegi ingliskeelse „Uue maailma tõlke”. Kasutati ka teisi varajasi papüüruskäsikirju, mis arvatakse pärinevat 2. ja 3. sajandist m.a.j. Pärast seda on aga saanud õpetlastele kättesaadavaks veel rohkem papüüruskäsikirju. Lisaks peegeldavad õpetlaste viimase aja uurimistöid Nestle’i ja Alandi ning Ühinenud Piibliseltside standardtekstid. Osaliselt kajastuvad need avastused ka käesolevas väljaandes.

Nende standardtekstide põhjal on ilmnenud, et mõned Piibli kreekakeelse osa salmid, mis esinevad vanemates tõlgetes, nagu näiteks ingliskeelses „King James Versionis”, on tegelikult hiljem ümberkirjutajate lisatud. Piibli originaalkäsikirjades neid polnud. Kuna üldiselt tunnustatud salmijaotus kujunes välja juba 16. sajandil, põhjustab nende salmide väljajätmine tänapäeval paljude Piiblite salminumeratsioonis lünki. Need salmid on Matteuse 17:21; 18:11; 23:14; Markuse 7:16; 9:44, 46; 11:26; 15:28; Luuka 17:36; 23:17; Johannese 5:4; Apostlite teod 8:37; 15:34; 24:7; 28:29 ja Roomlastele 16:24. Käesolevas tõlkes on väljajäetud salmide juures kommentaar.

Samuti on leidnud kinnitust, et Markuse evangeeliumi 16. peatüki pikk lõppsõna (salmid 9–20) ja lühike lõppsõna ning salmid Johannese 7:53–8:11 ei esinenud originaalkäsikirjades. Seetõttu neid salme selles tõlkes pole. c

Ingliskeelse „Uue maailma tõlke” 2013. aasta uuendatud väljaandes, millel käesolev tõlge põhineb, on tehtud teisigi muudatusi, et see oleks kooskõlas alustekstiga, mida õpetlased peavad kõige originaalilähedasemaks. Näiteks kõlab mõne käsikirja järgi Matteuse 7:13 nii: „Minge sisse kitsast väravast, sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hävingusse.” Eelmistes „Uue maailma tõlke” väljaannetes fraasi „on värav” ei olnud. Kuid käsikirjade põhjalikuma uurimise käigus jõuti järeldusele, et fraas „on värav” oli originaaltekstis olemas. Seetõttu esineb see ka käesolevas tõlkes. Niisuguseid muudatusi on teisigi, kuid tegemist on siiski väikeste muudatustega, mis ei mõjuta Jumala Sõna põhisõnumit.