ruumi. Võib tõlkida ka „eluasemeid”. Kreeka sõna moné esineb vaid siin ja tekstis Joh 14:23, kus see on tõlgitud vastega „eluase”. Kreeka kirjanduses on selle sõnaga vahel mõeldud ajutist peatuspaika, kus rändajad said teekonnal puhata. Enamik õpetlasi on aga nõus, et selles kontekstis lubas Jeesus oma jüngritele alalist elupaika oma isa majas ehk taevas. Selleks et see elupaik jüngritele valmis seada, pidi Jeesus Jumala ette ilmuma ja talle piltlikult oma ohvrivere esitama. (Heb 9:12, 24–28.) Alles pärast seda oli inimestel võimalik minna taevasse. (Flp 3:20, 21.)

teile elupaik valmis seada. Selleks pidi Jeesus Jumala ette ilmuma ja talle piltlikult oma ohvrivere esitama. Nii jõustus uus leping. Elupaiga valmisseadmise hulka kuulus ka see, et Jeesus pidi saama kuningaks. Alles pärast seda algas tema võitud järelkäijate ülesäratamine taevasse. (1Te 4:14–17; Heb 9:12, 24–28; 1Pe 1:19; Ilm 11:15.)

Mina olen tee ja tõde ja elu. Jeesus on tee, sest ainult tema kaudu on võimalik Jumala poole palves pöörduda. Ta on „tee” ka selles mõttes, et lepitab inimesed Jumalaga. (Joh 16:23; Ro 5:8.) Jeesus on tõde, sest ta tegi teatavaks tõe ja elas sellega kooskõlas. Ta viis ka täide palju ennustusi, mis näitasid tema keskset rolli Jumala eesmärgi teostumises. (Joh 1:14; Ilm 19:10.) Need ennustused olid „tema kaudu „jah”” ehk läksid täide. (2Ko 1:20.) Jeesus on elu, sest lunastusohvri kaudu andis ta inimestele võimaluse saada „tõeline elu” ehk „igavene elu”. (1Ti 6:12, 19; Ef 1:7; 1Jo 1:7.) Ta on „elu” ka miljonitele neile, kes äratatakse surnuist üles väljavaatega elada igavesti paradiisis. (Joh 5:28, 29.)

näita meile Isa. Ilmselt tahab Filippus, et Jeesus annaks Jumalast mingi nägemuse, nii nagu muistsetel aegadel said nägemuse Mooses, Eelija ja Jesaja. (2Mo 24:10; 1Ku 19:9–13; Jes 6:1–5.)

Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa. Filippus ilmselt tahtis, et Jeesus annaks Jumalast mingi nägemuse (Joh 14:8), nii nagu muistsetel aegadel said nägemuse Mooses, Eelija ja Jesaja. (2Mo 24:10; 1Ku 19:9–13; Jes 6:1–5.) Sellistes nägemustes ei näinud jumalateenijad aga Jumalat päriselt. (2Mo 33:17–23; Joh 1:18.) Jeesuse sõnadest nähtub, et Filippus oli tegelikult juba näinud midagi palju paremat kui nägemust Jumalast. Kuna Jeesus peegeldas täiuslikult oma Isa isiksust, oli Jeesuse nägemine võrdne Jumala nägemisega. (Mt 11:27.) Jumala isiksus, tahe ja eesmärk avaldusid täielikult Jeesuse sõnades ja tegudes. Kui lugeda piiblist midagi Jeesuse kohta – tema armastusest jüngrite vastu, tema mõjusast õpetusest, tema kaastundlikkusest, mis ajendas teda inimesi tervendama, ning empaatiast, mis pani ta nutma –, võib sama hästi kujutleda Jehoovat neidsamu sõnu ütlemas ja samu tegusid tegemas. (Mt 7:28, 29; Mr 1:40–42; Joh 11:32–36.)

omast peast. Sõna-sõnalt „iseenesest”. Jumala peamise esindajana kuulas Jeesus alati Jehoovat ja rääkis seda, mida Jehoova tal öelda käskis.

veel suuremaid tegusid kui need. Jeesus ei taha öelda, et tema jüngrid teevad suuremaid imetegusid, kui tema tegi. Ta tunnustab hoopis alandlikult fakti, et nende kuulutus- ja õpetustöö toimub suuremas ulatuses kui tema oma. Tema järelkäijad pidid tegutsema suuremal territooriumil, jõudma rohkemate inimesteni ja kuulutama pikema aja jooksul. Jeesuse sõnadest on selgesti näha, et ta ootas, et tema järelkäijad ta tööd jätkaksid.

Mida tahes te palute minu nime kaudu. Kunagi varem ei olnud inimesed pidanud Jehoova poole palvetama kellegi nime kaudu. Kuigi Mooses oli olnud vahemees iisraellaste ja Jumala vahel, ei käskinud Jehoova neil Moosese nime kaudu palvetada. Kuid viimasel õhtul enne oma surma rääkis Jeesus millestki uuest seoses palvetamisega: ta mainis korduvalt väljendit „palute minu nime kaudu”. (Joh 14:13, 14; 15:16; 16:23, 24.) Inimestele saavad õnnistused osaks ainult Jeesuse kaudu, kuna ta andis oma täiusliku elu, et inimkond vabaks osta. (Ro 5:12, 18, 19; 1Ko 6:20; Ga 3:13.) Nii sai Jeesusest ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel. (1Ti 2:5, 6.) Vaid tema kaudu on võimalik saada patust ja surmast vabaks. (Ap 4:12.) Seega ei ole kedagi teist, kelle kaudu Jumala poole pöörduda. (Heb 4:14–16.) Need, kes palvetavad Jeesuse nime kaudu, tunnustavad tema tähtsat rolli.

palute. Seda vastet toetavad mõned vanad käsikirjad ning see läheb kokku tekstidega Joh 15:16 ja 16:23. Teistes vanades käsikirjades on vaste „palute minult”.

ei näe ega tunne seda vaimu. Selles salmis esineb kaks korda kreeka asesõna autó, mis on kesksoost (siin tõlgitud vastega „seda”) ja käib sõna pneúma (vaim) kohta, mis on samuti kesksoost. (Vt Joh 14:16 kommentaari.)

vaimu. Kreeka sõna pneúma on kesksoost ja sellest rääkides on kasutatud kesksoost asesõnu (siin tõlgitud sõnaga „see”). Sõnal pneúma on mitu tähendust. Kõik tähendused viitavad millelegi, mis on inimsilmale nähtamatu ja mis annab tunnistust mingi jõu tegutsemise kohta. (Vt „Sõnaseletusi”.) Siin mõeldakse sellega Jumala püha vaimu, mida nimetatakse tõe vaimuks. Seda nimetatakse nii ka tekstides Joh 15:26 ja 16:13, kus Jeesus selgitab, et tõe vaim ehk „aitaja” (Joh 16:7) juhatab jüngritele kätte kogu tõe.

veel ühe aitaja. Need sõnad näitavad, et jüngritel juba oli üks aitaja, Jeesus. Tekstis 1Jo 2:1 on kasutatud sama kreeka sõna (parákletos, aitaja) Jeesuse kohta. Siin aga ütleb Jeesus, et pärast tema taevasse naasmist aitab jüngreid Jumala püha vaim ehk tegutsev jõud.

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. Piiblis on sõna „aitaja” (parákletos) kasutatud nii püha vaimu (Joh 14:16, 26; 15:26; 16:7) kui ka Jeesuse kohta (1Jo 2:1). See tähendab sõna-sõnalt „kellegi kõrvale kutsutu”, kes pakub abi. Kuigi püha vaim on jõud, mitte isik, kutsus Jeesus seda „aitajaks” ning ütles, et see õpetab, annab tunnistust, juhatab, räägib ja kuuleb. (Joh 14:26; 15:26; 16:7–15.) Jeesus kasutas niisugust kõnekujundit nagu isikustamine. See tähendab, et ta omistas mingile mõistele või elutule asjale isiku omadused. Piiblis esineb see kõnekujund sageli, näiteks on isikustatud tarkust, surma, pattu ja armu. (Mt 11:19; Lu 7:35; Ro 5:14, 17, 21; 6:12; 7:8–11.) Samuti mainitakse püha vaimu tihti koos teiste elutute asjadega. Ka see kinnitab, et püha vaim pole isik. (Mt 3:11; Ap 6:3, 5; 13:52, allm; 2Ko 6:4–8; Ef 5:18.) Mõned väidavad, et püha vaim on isik, kuna sõna „aitaja” kohta on kreeka keeles kasutatud meessoost asesõnu. (Joh 14:26.) Kuid põhjus on selles, et sõna „aitaja” on kreeka keeles meessoost, ja kui kirjeldatakse tema tegevust, nõuab grammatika, et kasutataks ka meessoost asesõna. (Joh 16:7, 8, 13, 14.) Kui aga püha vaimu kohta kasutatakse kesksoost sõna pneúma (vaim), on ka asesõnad kesksoost. (Vt Joh 14:17 kommentaare.)

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. Piiblis on sõna „aitaja” (parákletos) kasutatud nii püha vaimu (Joh 14:16, 26; 15:26; 16:7) kui ka Jeesuse kohta (1Jo 2:1). See tähendab sõna-sõnalt „kellegi kõrvale kutsutu”, kes pakub abi. Kuigi püha vaim on jõud, mitte isik, kutsus Jeesus seda „aitajaks” ning ütles, et see õpetab, annab tunnistust, juhatab, räägib ja kuuleb. (Joh 14:26; 15:26; 16:7–15.) Jeesus kasutas niisugust kõnekujundit nagu isikustamine. See tähendab, et ta omistas mingile mõistele või elutule asjale isiku omadused. Piiblis esineb see kõnekujund sageli, näiteks on isikustatud tarkust, surma, pattu ja armu. (Mt 11:19; Lu 7:35; Ro 5:14, 17, 21; 6:12; 7:8–11.) Samuti mainitakse püha vaimu tihti koos teiste elutute asjadega. Ka see kinnitab, et püha vaim pole isik. (Mt 3:11; Ap 6:3, 5; 13:52, allm; 2Ko 6:4–8; Ef 5:18.) Mõned väidavad, et püha vaim on isik, kuna sõna „aitaja” kohta on kreeka keeles kasutatud meessoost asesõnu. (Joh 14:26.) Kuid põhjus on selles, et sõna „aitaja” on kreeka keeles meessoost, ja kui kirjeldatakse tema tegevust, nõuab grammatika, et kasutataks ka meessoost asesõna. (Joh 16:7, 8, 13, 14.) Kui aga püha vaimu kohta kasutatakse kesksoost sõna pneúma (vaim), on ka asesõnad kesksoost. (Vt Joh 14:17 kommentaare.)

vaimu. Kreeka sõna pneúma on kesksoost ja sellest rääkides on kasutatud kesksoost asesõnu (siin tõlgitud sõnaga „see”). Sõnal pneúma on mitu tähendust. Kõik tähendused viitavad millelegi, mis on inimsilmale nähtamatu ja mis annab tunnistust mingi jõu tegutsemise kohta. (Vt „Sõnaseletusi”.) Siin mõeldakse sellega Jumala püha vaimu, mida nimetatakse tõe vaimuks. Seda nimetatakse nii ka tekstides Joh 15:26 ja 16:13, kus Jeesus selgitab, et tõe vaim ehk „aitaja” (Joh 16:7) juhatab jüngritele kätte kogu tõe.

ei näe ega tunne seda vaimu. Selles salmis esineb kaks korda kreeka asesõna autó, mis on kesksoost (siin tõlgitud vastega „seda”) ja käib sõna pneúma (vaim) kohta, mis on samuti kesksoost. (Vt Joh 14:16 kommentaari.)

orbudena. Kr orphanós. Tekstis Jk 1:27 on seda sõna kasutatud otseses mõttes ehk kellegi kohta, kel pole vanemaid. Siin salmis on seda kasutatud piltlikult ja mõeldakse kedagi, kes on ilma jäänud sõbra või isanda toetusest ja kaitsest. Jeesus lubab jüngritele, et ta ei jäta neid abitute ja kaitsetutena maha.

Juudas (mitte Iskariot). Mõeldakse apostlit, keda kutsutakse ka Taddeuseks. (Vt Mt 10:3 kommentaari.)

Taddeus. Apostlite nimede hulgas tekstides Lu 6:16 ning Ap 1:13 puudub nimi Taddeus. Selle asemel on „Jaakobuse poeg Juudas”, millest võib järeldada, et Taddeus on selle apostli teine nimi, kelle kohta Johannes ütleb „Juudas (mitte Iskariot)”. (Joh 14:22.) Võimalik, et nime Taddeus ongi kasutatud selleks, et mitte ajada seda Juudast segi reeturi Juudas Iskariotiga.

eluaseme. Vt Joh 14:2 kommentaari.

ruumi. Võib tõlkida ka „eluasemeid”. Kreeka sõna moné esineb vaid siin ja tekstis Joh 14:23, kus see on tõlgitud vastega „eluase”. Kreeka kirjanduses on selle sõnaga vahel mõeldud ajutist peatuspaika, kus rändajad said teekonnal puhata. Enamik õpetlasi on aga nõus, et selles kontekstis lubas Jeesus oma jüngritele alalist elupaika oma isa majas ehk taevas. Selleks et see elupaik jüngritele valmis seada, pidi Jeesus Jumala ette ilmuma ja talle piltlikult oma ohvrivere esitama. (Heb 9:12, 24–28.) Alles pärast seda oli inimestel võimalik minna taevasse. (Flp 3:20, 21.)

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. Piiblis on sõna „aitaja” (parákletos) kasutatud nii püha vaimu (Joh 14:16, 26; 15:26; 16:7) kui ka Jeesuse kohta (1Jo 2:1). See tähendab sõna-sõnalt „kellegi kõrvale kutsutu”, kes pakub abi. Kuigi püha vaim on jõud, mitte isik, kutsus Jeesus seda „aitajaks” ning ütles, et see õpetab, annab tunnistust, juhatab, räägib ja kuuleb. (Joh 14:26; 15:26; 16:7–15.) Jeesus kasutas niisugust kõnekujundit nagu isikustamine. See tähendab, et ta omistas mingile mõistele või elutule asjale isiku omadused. Piiblis esineb see kõnekujund sageli, näiteks on isikustatud tarkust, surma, pattu ja armu. (Mt 11:19; Lu 7:35; Ro 5:14, 17, 21; 6:12; 7:8–11.) Samuti mainitakse püha vaimu tihti koos teiste elutute asjadega. Ka see kinnitab, et püha vaim pole isik. (Mt 3:11; Ap 6:3, 5; 13:52, allm; 2Ko 6:4–8; Ef 5:18.) Mõned väidavad, et püha vaim on isik, kuna sõna „aitaja” kohta on kreeka keeles kasutatud meessoost asesõnu. (Joh 14:26.) Kuid põhjus on selles, et sõna „aitaja” on kreeka keeles meessoost, ja kui kirjeldatakse tema tegevust, nõuab grammatika, et kasutataks ka meessoost asesõna. (Joh 16:7, 8, 13, 14.) Kui aga püha vaimu kohta kasutatakse kesksoost sõna pneúma (vaim), on ka asesõnad kesksoost. (Vt Joh 14:17 kommentaare.)

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. (Vt Joh 14:16 kommentaari.)

Isa on minust kõrgem. Jeesus tunnustas korduvalt oma Isa kõrgemat positsiooni. (Mt 4:9, 10; 20:23; Lu 22:41, 42; Joh 5:19; 8:42; 13:16.) Pärast Jeesuse taevasse naasmist rääkisid ka tema jüngrid sellest, et Jeesus ja Jehoova on eri isikud ja et Jehoova on Jeesusest kõrgem. (1Ko 11:3; 15:20, 24–28; 1Pe 1:3; 1Jo 2:1; 4:9, 10.) Kreeka sõna meízon, mis on tõlgitud vastega „kõrgem”, tuleneb sõnast mégas (kõrge, suur) ja seda on sageli kasutatud näitamaks, et miski või keegi on millestki või kellestki üle. (Mt 18:1; 23:17; Mr 9:34; 12:31; Lu 22:24; Joh 13:16; 1Ko 13:13.)

selle maailma valitseja. Sama väljend esineb ka tekstides Joh 12:31 ja 16:11 ning selle all mõeldakse Saatanat. Siin käib sõna „maailm” (kr kósmos) kõigi inimeste kohta, kes ei teeni Jumalat ja kes ei ela tema tahte järgi. Jumal ei toonud niisugust maailma olemasollu; „kogu maailm on Saatana võimuses”. (1Jo 5:19.) Saatanat ja kurje vaime nimetatakse „selle pimeduses oleva maailma valitsejateks [kr kosmokrátor]”. (Ef 6:11, 12.)

Tal pole aga minu üle mingit võimu. Võib tõlkida ka „Tal pole aga minule õigust”. Sõna-sõnalt „Tal pole minus midagi”. Jeesus oli täiuslik ja seega polnud tal ühtki valet soovi, mida Saatan oleks saanud ära kasutada, et panna teda Jumalast lahti ütlema. Sellest kreeka väljendist kumab läbi heebrea idioom, mida kasutati õiguslikes kontekstides tähenduses „tal pole õigust minult midagi saada”. Juuda puhul oli olukord vastupidine: Saatan sai tema sisse minna ehk tema üle võimust võtta. (Joh 13:27.)